Õppetund NRG-lt

Konkurentsitu turuvabaduse peamise tagatisena tahab NRG Energy enda kätte saada ilmtingimata mõlemad jaamad, kuigi nad võiks kõigepealt ühega oma võimekust näidata. Teiseks monopoliseeriks firma sissejuhatavaks õppetunniks 2006. aastani 75% elektrienergia turust, seejärel veel seitsmeks aastaks 50%. Viieteistkümne aastaga peaks ka kõige tuimema peaga eestlane monopolismi kahjulikkust ja turuvabaduse väärtust mõistma. Eriti teravdavad mõistust need miljardid kroonid, mis tarbijad selle aja jooksul monopoolse kasumina NRG Energy kaukasse kühveldavad. Vabastajad on sellest aspektist vaadatuna vallutajatest hulga hullemad. Vallutajale võib vähemalt vastugi hakata, vabastaja puhul ei olevat see aga sünnis.

Ameeriklased on väga dünaamilised. Erinevalt paljudest teistest rahvastest käsitlevad nad stabiilsusena mitte paigalseisu, vaid kiiret liikumist. Elektri hinna stabiliseerimine, st kiire muutmine ongi NRG Energy teiseks suureks eesmärgiks.

1993. aasta jaanuarist kuni 1998. aasta veebruarini tõusid tarbijahinnad Eestis 3,22 korda, energiamajanduse tootjahinnaindeks aga 3,49 korda. Seega kallines energiatootmine selle aja jooksul reaalselt ca 8%, st veidi üle 1% aastas. Loomulikult poleks kellelgi midagi selle vastu, kui hind stabiliseeruks (tõus peatuks).

NRG Energy kavatseb aeglase hinnatõusu kiireks muuta. 2005. aastani pannakse hinnale lisaks inflatsioonile igal aastal otsa 3 senti KW/h, ehk tubli 6--7% aastas. Nominaalselt tähendaks see elektrienergia hinna aastast tõusu 15--20%. Sellist pööret kallinemisele suudab stabiilsuseks manada ainult väga kõrge kvalifikatsiooniga diplomaat.

Eesti elektrijaamad olevat imeodavad -- taastamismaksumus 5 miljardit ja müügihind üks miljard krooni. NRG Energy oskab aga pisikesi ja odavaid asju hinnata. Nad on ennastohverdavalt valmis nööbile pintsaku juurde õmblema -- praeguste jaamade renoveerimisse investeeritakse üle 8 miljardi krooni, st 3,5 uue elektrijaama maksumus.

Majanduslikud proportsioonid ei klapi siin kuidagi. Aga miks ka mitte, kui nende kapitali tasuvus on lepinguga garanteeritud ning kulutused meie ise kinni maksame. Muide, süütuna näivad 3 senti KW/h tähendavad tarbijale 240 miljonit krooni lisakulu aastas. Tõeline diplomaat veeretab oma arved võimaluse korral ikka teise kaela.

Eelneva põhjal saab selgeks, miks mitme aasta jooksul erastatavaid elektrijaamu põhjalikult tundma õppinud firma keeldub kategooriliselt oma äriplaaniga avalikul erastamiskonkursil osalemast. Sellest parema pakkumise tegemine kujuneks konkurentidele liiga lihtsaks. Tõeline diplomaat peab kolleege professionaalideks ja ei solva neid liiga lihtsa ülesande andmisega. Meiegi peaksime neid vabastajaid enne kojusaatmist äärmise diplomaatilisusega tänama.