Pensionile võib ise lisa hakata koguma

Vabatahtliku pensionikindlustuse süsteem moodustab riikliku pensioni ja aastal 2000 tööle hakkava kohustusliku kogumispensioniga ühtse terviku.

Maailmapraktika ei anna alust arvata, et vabatahtlik pensionikindlustus ka pärast rakendumist tormilise populaarsuse osaliseks saab -- tavaliselt on selle maht kogu investeerimisturust umbes kümnendik.

Samas paneb see mitukümmend miljonit krooni, mida iga kuu vabatahtliku pensionikindlustusena talletama hakatakse, kindlustusseltse ja pankade juurde loodavaid pensionifonde aktiivselt tooteid reklaamima.

Vabatahtliku kogumispensioni põhieesmärgiks peab seadusandja inimeste säästma ergutamist, et tagada kodanike sissetulekutele meelepärast lisa pärast pensionile jäämist.

Töötaval inimesel on valida, kas ta saab tulu ja tarbib täna või säästab täna, et suurendada oma tulu pärast pensionile jäämist.

Vabatahtliku kogumispensioni süsteem hakkab tööle pensionifondide ja pensionikindlustust pakkuvate elukindlustusseltside kaudu.

Pensionifond on eri liiki investeerimisfond, kuhu tehakse sissemaksed fondi osakute omandamisel ja väljamaksed fondi osakute lunastamisel nende turuväärtusega.

Pensionikindlustus on elukindlustusseltside poolt pakutav kindlustusteenus, millel pole suurt midagi ühist praegu seltside pakutava pensionikindlustusega.

Sissemaksed tehakse elukindlustusseltsile lepingu alusel ja neist moodustatakse reservid. Väljamaksed teeb selts reeglina regulaarselt kuni kindlustatu surmani.

Vabatahtliku pensionikindlustuse kõige atraktiivsemaks teguriks on talle riigi poolt antavad maksusoodustused.

Pensionifondi ja elukindlustusseltsile tehtavad sissemaksed võib inimene arvata maha oma tulust 15% ulatuses. Ja seda mitte ainult palgast, vaid kogu maksustatavast tulust, mis inimese sissetuleku moodustavad. Väljamaksed maksustatakse 10% tulumaksumääraga.

Kumb valida - kas selts või pensionifond? silva männik «Mina pensioni peale küll veel ei mõtle,» ütleb Suur-Karja tänaval jalutav 25aastane tantsijanna Triin Sulger. «Selleks ajaks, kui mina pensionile jõuan, on kindlasti juba viis sammast, või sa siis tead, kuidas hetkel toimida,» naljatab ta lahkudes.

Ka veidi vanemasse põlvkonda kuuluv Victoria Saloranta ei oska pensionireformi kolme sammast täpselt lahti mõtestada, kuid vabatahtlikku penisonikindlustust mainides elavneb ta tunduvalt.

«Jaa, olen seda uurinud ja juba ootan selle rakendumist,» räägib ta. Olles kogumiskavatsustes kindel, ei oska Saloranta siiski valida, kas võtta fond või kindlustusselts.

Eesti Elukindlustuse juhatuse liige Priit Potisepp maandub küsimuse peale -- kas selts või fond? -- valemeid täis mapiga laua taha ja laseb näppudel mööda kalkulaatorit joosta. 35aastane mees, kes soovib 65selt pensionile minnes koguda lõppkapitaliks 0,5 miljonit, peab maksma 850 krooni kuus.

Kel mõnes kindlustusseltsis juba kapitali kogumiskindlustuse leping sõlmitud, sel on seltsi või fondi vahel otsustamine ehk lihtsam, sest mitmed seltsid pakuvad klientidele võimalust leping maksusoodustuse all olevaks penisonikindlustuseks muuta.

Säästmist alles planeerivale inimesele objektiivset vastust otsides sai lisaks Potisepale vesteldud ka Estib Talinvesti Varahalduse ASi tegevdirektori Sten Soosaarega.

Fondide ja seltside vaheline kokkulepe hoiduda enne seaduse jõustumist teineteisega võrdlusest teeb erinevuste leidmise raskeks, kuid peamised erinevused on järgmised:

1. Seltsiga pensionikindlustuslepingut sõlmides saab juurde pookida mitmeid lisakindlustusi, mida fond teha ei saa.

Invaliidistumise korral saab inimene vaid fondiosakud müüa, selts aga saab maksta suure summa välja ning leping jätkub, kui inimene maksta jõuab.

2. Väike edu on seltsidel klienditeeninduses. Viimasega on seltsid tegelenud tavaliselt ise, samas kui fondidega on tulnud seni rohkem pankade kaudu asju ajada.

3. Seltsil on õigus kliendile teatud tulusust garanteerida. Pensionifondidel selline võimalus puudub. Samas, kui kogutud raha investeeritakse edukalt, puudub sellel otsene mõte. Halva rahapaigutuse puhul tuleb garanteeritud tulu näpistada aga omavahendite arvelt.

Tulusust garanteeriva seltsi aktsiakapital peaks olema nõutud 20 miljonist suurem.

4. Tegelik kliendile laekuv tulu sõltub investeerimiskogemustest. Viimased on eeldatavasti suuremad fondidel, kes alustasid sellega tunduvalt varem. Fonde on kasutanud oma vahendite paigutamisel ka paljud elukindlustusseltsid.

5. Peamine fondi eelis seltsi ees on tema selgus ja läbipaistvus. Fondi varasid hoitakse depoopangas, fondi valitseja peab iga päev arvutama fondi puhasväärtuse, mis on avalik. Info seltsi investeeringute ning reservide paigutuste kohta pole aga kättesaadav.

6. Tulusust mitte garanteerivad fondid on suurema tootluse, kuid kõrgema riskiga kui seltsid.

Kokkuvõtteks nendib Sten Soosaar nõutult, et seltse ja fonde on hakatud pensionireformi kontekstis vägivaldselt vastandama. Tegelikult peaksid nad pakkuma täiendtooteid: «Kui säästuperiood lõpeb, algab kindlustusperiood.»

Ka rahandusministeeriumi omandireformi osakonna juhataja Veiko Tali nõustub, et pärast fondiga koostöös toimunud kogumisperioodi on mõttekas oma säästude eest omandada kindlustusseltsis tulumaksusoodustusega leping.

Selts saab vastupidiselt fondile teha kindlustatule pensioniväljamakseid kuni surmani, ka siis, kui kogutavast summast selleks ei piisa. Sellist valikuvõimalust näeb Tali sõnul ette ka seaduseelnõu.

«Sel juhul inimesele fondist väljamakseid ei tehta ning seaduseelnõu parandusettepaneku kohaselt tulumaksu ei tule,» täpsustab Tali.