Aeg antud juhtida, aeg antud lahkuda

Hansapank ilma Hannes Tamjärve, Jüri Mõisa ja Rain Lõhmuseta on kui Keskerakond ilma Edgar Savisaareta, kirjutas suve lõpus Äripäevas Svenska Handelsbankeni asepresident Bo Kragh. Tänaseks on nimetatud kolmest Hansapanga asutajast kaks, juhatuse esimees Jüri Mõis ja nõukogu esimees Hannes Tamjärv, teatanud ametist lahkumisest.

Küsimus pole ainult Hansapangas, suundumus on üldisem -- omanikku vahetanud ettevõtteist lahkuvad nende asutajad-ideelised juhid, andes teed administraatoritele.

Eestlastes tekitavad sellised uudised alati nostalgiat, justkui sunniks iga sellelaadne sündmus loovutama tükikest millestki isiklikust, eriti juhul, kui uute omanike puhul on tegemist välismaalastega.

Tahame seda tunnistada või mitte, uutel omanikel on õigus välja vahetada senised tippjuhid. See on tavapärane ja äritavade kohane käitumine, sest nii saab omanik paremini oma strateegiat ellu viia.

Ettevõtete töös juhtide vahetus tavaliselt suuri muudatusi kaasa ei too. Ent Hansapank pole enam see, mis pool aastat tagasi.

Veel septembri lõpus kinnitas Swedbanki president Reinhold Geijer, et Hansapanga juhatus teeb head tööd ning Swedbankil pole kavas teha muudatusi panga juhtkonnas. Kuid Mõis lahkub Hansapangast suuraktsionäri Swedbanki tungival soovitusel.

Mõisa puhul on see mõistetav, kuulus ju Mõisa sümpaatia kahest Hansapanga pärast heidelnud Rootsi pangast võitluses allajäänule, Skandinaviska Enskilda Bankenile. Tamjärve puhul ei ole lahkumise põhjused nii selged.

Veel aasta tagasi ütles Tamjärv Hansapanga aktsiate kohta, et kroonijuveele ei müüda. Ometi müüs ta suvel osa aktsiatest rootslastele ja nüüd loobub ka kroonist. Hiljuti kinnitas ta, et suuraktsionärid soovivad tema jätkamist. Eesti Päevalehele tunnistas Tamjärv, et ta on Hansapangas hommikust õhtuni tööl olnud kaheksa aastat ja viimasel kahel aastal on mõelnud lahkumisele.

Tamjärve sõnad viitavad õigupoolest sellele, et see ametipost on end Tamjärve jaoks ammendanud. Küllap võib sama öelda Mõisa, aga ka Robert Lepiksoni, Olari Taali ja paljude teistegi tippjuhtide puhul. Suured ettevõtmised on käima lükatud ja töötavad (ja töötavad ka seniste juhtide lahkumise järel edasi, olgu üksi või mõne firmaga liitunult). Vaja on uut väljakutset, teistlaadset, aga piisavalt vastutusrikast, kus on vaja oma võimed proovile panna.

Eestis võib panga püsti pannud meestele piisavat ärgitust pakkuda tõenäoliselt riigitöö. Ja riigitööle omakorda ei tee paha uued ärksad juhikogemustega mehed. Taal on siseministri ametis. Lepikson on jõudnud istuda ministri- ja linnapeatoolil, talu pidada, aga tahab tagasi avalikku ellu.

Seda, et Liivalaia tänavast lõpuks Eesti riiki juhtima hakatakse, ei ole enam karta. Neid mehi, kes endast kui hansaerakonnast rääkima panid, uuest aastast Liivalaia tänavas enam ei ole. Ent sellised mehed ei jää tavaliselt, käed rüpes, senise töö vilju maitsma. Keda riigitöö ei huvita, paneb püsti uue firma.

Mõisa sihid on selginenud: ta peab plaani poliitikasse minna ja tõenäoliselt kandideerib riigikogu valimistel Isamaaliidu nimekirjas. Vaevalt Tamjärvgi 36selt pensionile jääb. Kas tema tahab samuti läbi riigikogu oma teed leida, pole kindel. Praegu räägib ta erakooli käivitamisest, mis on aga tema jaoks liiga väike ettevõtmine.