1. veebruar 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Mitteerakondlik pilk rahvastikule

Hinnangud rahvastikutemaatikale on Eestis eklektiliselt negatiivsed seetõttu, et praegu vaadatakse kõiki valdkondi läbi erakondade valimisprogrammide. Kui ei pea aga kõigile meeldida tahtvalt lähenema, saab demograafias leida nii positiivseid kui negatiivseid suundumusi.

Kui tänases Eestis tuntakse muret sündimuse languse pärast ja veidi edasi muretsetakse tööpuuduse ähvardava kasvu pärast pikemas perspektiivis, siis on kahest murest üks asjata.

Kümme aastat väldanud sündimuse vähenemine hakkab hiljemalt kaheksa aasta pärast tööpuudust vähendama. Samas pole tööpuudus Eestis seni eriti kõrge olnudki. Registreeritud töötus on püsinud kahe-kolme protsendi peal. Kui väidetavalt on tegelik tööpuudus tunduvalt suurem, siis tekib küsimus, miks pole ülejäänud töötud ennast töötuna registreerinud. Kui miski on tööpuudust suurendanud, siis on see majanduskasvu pidurdumine.

Soomes oli lama ajal tööpuudus isegi 20%, kuid kuna prognoositi sündimuse vähenemist ja rahvastiku vananemist, siis oodati tööpuuduse leevenemist. Nii ka läks. Eesti olukord ei erine sellest kuigi palju. Meilgi mõeldakse juba pensionäridele töökohtade loomise peale, et kuidas neid paremini taasrakendada.

Mõnevõrra realistlikum on kartus, et praegune tööealine generatsioon ei suuda pensionireformi kolme sammast üleval hoida -- et endale vabatahtlikku pensionilisa teenima hakata. Mulle tundub, et kõige hullem on olukord tööjõuturul ikkagi siis, kui ellu astuval noorel pole muud valikut kui sõjavägi.

Kui kunagi peaks minema võõrtööjõu sissetoomise peale, siis selleks ajaks peaks tööpuudus olema küll minimaalne ja tööjõupuudus maksimaalne. Kuigi euroliidus on tööpuudus keskmiselt 10%, vaevalt et meie juurde eriti tööle tullakse, palgatase ei kutsu. Kuid eestlane läheks mujale ilmselt küll.

Kunagi sai kõvasti, ja täiesti teenimatult, sarjata A. Kuddo, kes julges rääkida pensioniea tõstmise vajadusest. Oma ala asjatundja sai populistlikus stiilis, peamiselt meeste madala keskmise eluea tõttu, üldrahvalikult hurjutada. Tänaseks on saanud pensioniea tõstmine müüdist tegelikkuseks, ehkki kõrgem pensioniiga mõnevõrra suurendab tööpuudust. Euroopas on vanusetsensus veelgi kõrgem.

Kui igal aastal oleks pidanud sündima sama palju lapsi kui 1990. aastal, siis on Eesti iseseisvuse ajal jäänud sündimata umbes 50 000 last. See arv on teinud eesti rahva murelikuks, selles nähakse ohtu rahva edasikestmisele. Statistikaameti järgi sündis 1997. aastal umbes 13 000 last, 1990. aastal aga 22 000. Samas ei saa administratiivselt sätestada, kui suur peab olema sündimus, täpselt samamoodi nagu suremuski.

Kui sündimus on näidanud järjekindlat langustendentsi, siis aastatel 1995--1997 on veidi vähenenud ka suremus, mis on iseenesest mõista positiivne -- keskmine eluiga hakkab taas pikenema.

Koos kõrge sündimusega jäi ajaliselt samasse perioodi loosung «igale perele aastaks 2000 oma korter või maja». Tookord tundus see olevat täiesti illusoorne deklaratsioon. Kuid nüüd, kus aasta 2000 ligineb, on loosung mõnevõrra teistes oludes vaata et teoks saanud. Elamispinna nappusest langevate kinnisvarahindade juures rääkida ei saa.

Samasse aega jäi eestlaste ja mitte-eestlaste suhe 61 ja 39. Kõige suuremaks ohuks eesti rahva edasikestmisele peeti just seda suhet. Tallinnas sündinud uutest ilmakodanikest oli igal viiendal ema eestlane. Praegu on suhe, 65 ja 35, parem, lisaks on paljud selle 35 hulgast eesti keele ladusalt selgeks saanud, aga me ei ole ikkagi õnnelikud. Kas see pole mitte väikerahva liigne pessimism, mis takistab suuremaks saamist?

Autor: Mati Feldmann

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt