Kalev Kukk • 29 aprill 1999

1. Erhard, 21. Stahhanov

Sajandivahetuse lähenemine ja sellega kaasnevad sajandi-inimeste valimised on lõpuks jõudnud ka majandusmeesteni. Seda vähemalt Saksamaa mainekas päevalehes «Die Welt», mis 8. aprilli numbris seadis oma lugejate kaudu pingeritta lõppeva sajandi nimekaimad majandusteoreetikud ja -poliitikud. Päris kindlasti peegeldab «Die Welti» valik vaid ühe rahva arusaamu, mistõttu 25 tippu tõusnu seas domineerivad vahest liigagi sakslased-austerlased.

Et sakslaste soosing langes Saksa marga ja Saksa majandusime isaks kutsutud ning end raamatuga «Heaolu kõigile» maailma majandusklassikasse kirjutanud Ludwig Erhardile (s. 1897), on enam kui enesestmõistetav. Seevastu vähemalt eestlastele üksnes sotsioloogina tuntudMax Weberi (1864) kõrge 2. koht on ilmselt kõige üllatavam selles valikus. Ka kolmanda koha andsid sakslased oma mehele -- sedakorda keinslikke arusaamu esindanud Erhardi järel tuntuselt teisele majandusministrile Karl Schillerile (1911), mehele, kes pani sealsed sotsiaaldemokraadid omaks võtma turumajanduse.

Esimese võõramaalasena jõudis Milton Friedman (1912) Chicago monetaristliku koolkonna rajajana 4. kohale, kes nagu Erhardki on suuresti mõjutatud Austria päritoluga Friedrich A. von Hayekist (1899), kes ise pälvis 6. koha. Viies koht kuulus «Die Welti» valikus nõudluspoolse majanduspoliitika suurkujule inglasele John Maynard Keynesile(1883).

Nobeli majanduspreemia laureaatidest pääsesid esimese veerandsaja hulka lisaks Friedmanile ja Hayekile veel vene päritolu Wassily Leontief (1906, 11. koht), itaallane Franco Modigliani (1918, 20. koht), kes neokeinslasena on viimastel aastatel näidanud end «nõrga» euro eestkostjana, ning ameeriklased Paul Samuelson (1915) ja James Tobin (1918), vastavalt 16. ja 24. kohaga.

Erhardi suurust sakslaste jaoks näitab seegi, et oma sotsiaalse turumajandusena tuntuks saanud majanduspoliitikaga vedas ta valitute sekka kogu saksa neoliberaalse Freiburgi koolkonna tipu, nagu Walter Euckeni (1891, 10. koht), Wilhelm Röpke (1899, 12. koht) ja Alfred Müller-Armacki (1901, 14. koht), kellest anglo-ameerikalik maailm tunneb vahest üksnes esimest. Sageli loetakse sellesse koolkonda kuuluvaks ka Hayekit. Weberiga vaieldamatult võrdväärne, samuti Austria päritolu majandusteadlane ja sotsioloog Joseph A. Schumpeter (1883) pidi leppima samas alles 15. kohaga.

Juba puhtalt poliitikuna pälvis 7. koha oma enda nime kandva plaaniga ajalukku läinud George Marshall (1880), kellele järgnesid selle edetabeli tipp-poliitikud Margaret Thatcher (1925) ja Deng Xiaoping (1904).

Seevastu eeskätt teoreetikuina pälvisid tunnustuse veel venelane Nikolai Kondratjev (1892, 13. koht), itaallane Vilfredo Pareto (1848, 17. koht), inglane Alfred Marshall (1842, 19. koht) ning ameeriklased Arthur Laffer (1940, 23. koht) ja Ronald Coase (1910, 25. koht), keda meenutavad sellised mõisted nagu Kondratjevi laine, Pareto optimum või siis Lafferi kõver.

Nii majandusteoreetikuna kui -poliitikuna said tuntuiks NSV Liidus põlatud austromarksist Rudolf Hilferding (1877, 22. koht) ning nagu Samuelsongi USA presidente nõustanud John K.Galbraith (1908, 18. koht).

«Die Welti» poolt esiletõstetute seas kutsub eestlastes kindlasti võõristuse esile kunagistes kooli ajalooõpikutes tuntuks tehtud Donbassi kaevur Aleksei Stahhanov (1906, 21. koht). Ilmselt ei tohiks selle kivisöetonnidega pärjatud mehe puhul olla siiski tegemist arusaamatusega, pigem võiks selles näha omamoodi «sotsialistlikku» panust 1930. aastate üle-euroopalistesse ratsionaliseerimispüüdlustesse.

Hetkel kuum