Prohvetid contra prognoosijad

Ajast aega on prohvetid maailma lõppu jutlustanud ja ka kindlaid tähtaegu seadnud. Hästi või halvasti, ent kuidagiviisi maailm siiski püsib.

Eestis on kõige selgemate prohvetlike sõnumitega välja tulnud ekspeaminister Tiit Vähi. (Terminid: prognoos ehk ennustus, prohvetlus ehk oraakellus.) Osa tema poolt omal ajal väljaöeldust on tõepoolest kinnitust leidnud, nagu tööpuuduse suurenemine, eelarve alatäitumine, liialt optimistlik majanduskasv jne. Ent väide, nagu oleks stabilisatsioonireserv kandnud dollari tõusust euro suhtes kahjumit, ei ole paikapidav niikaua, kuni me ei kavatse oma majanduses dollarile üle minna. Reisisiht USA on aasta algusest tõepoolest 12% kallimaks läinud, ent eurotsooni riigid on jäänud seevastu samaks. Jooksevkonto puudujääk võib dollari tõusust isegi leevendust kogeda. Kuidagi ei saa nõustuda ka Tiit Vähi arvamusega börsikrahhist kui sabotaazhist.

Pärast krooni kehtestamist 1992. aasta juunis ennustati Eestile 20protsendilist tööpuudust. Praegu hinnatakse tegelik tööpuudus (mitte ametlikult registreeritud töötud, st need, kes abiraha saavad) Eestis võrdseks Euroopa Liidu keskmisega, see on 10 protsendiga. Kui Eesti näitaja peaks kunagi tõusma 20 protsendini, tulevad toonased prohvetid oma seisukohtadega ilmselt uuesti välja.

Ega kroonile endalegi toona pikka pidu ennustatud, kui, siis kõige rohkem jõuludeni. Viimane tõsisem prohvetite rünnak ennustas krooni devalveerimist selle aasta 10. märtsil, kohe pärast valimisi. Kui kroon peakski kunagi prohvetitele alla jääma -- loodame, et enne seda on meil käibel euro, mitte dollar --, oleks vastu rinda trummeldajaid kindlasti palju.

Saabki selgeks põhjus, miks alati leidub neid, kes on kunagi midagi õigesti öelnud: prohveteid on väga palju ja kõik nad pidevalt ennustavad midagi. Ehk läheb ühel sajast ka täppi. Ülejäänud 99 teevad lihtsalt uued ennustused. Analoogia loteriidega on sada protsenti: pileti ostmine on ennustus ja võit selle täitumine.

Ka rahvatarkusest ilmaennustajad ei hiilga just erilise täpsusega, niipalju kui mina mäletan, tuleb iga aasta pikk ja karm talv ja õige suvi saab alguse alles augustis.

Ilma ennustamine on tegelikult hea näide. Ükskõik kui palju õhupalle taevasse lasta, kui võimsat arvutustehnikat kasutada jne, pole ei teoreetiliselt ega praktiliselt võimalik ilma rohkem ette ennustada kui nädal.

Takistus pole mitte ennustamise keerukus, vaid põhimõtteline võimatus: praegusest hetkest laialijooksvate stsenaariumide arv kasvab sedavõrd kiiresti, et ilma puhul võib rääkida olemuselt kaootilisest protsessist. Väike muutus ükskõik millises sajas parameetris võib ennustuse tuksi keerata. Ent mõõtkavas täna-homme-ülehomme on ilmaprognoos igati omal kohal.

Sama on ka majandusprognoosiga: mida pikemaks ajaks tehtud, seda ebatäpsem, kuni prognoosi võimatuseni välja.

Positiivne ja sealjuures lihtne lahendus on siiski olemas: uute asjaolude ilmnemisel prognoosi pidevalt korrigeerida. Kuigi ennustati päikeselist ilma, hakkas sadama -- mõistlik on avada vihmavari, mitte otsida ilmajaama või -taadi tahtlikku viga.

Selles peitubki prohvetlusest kinnihoidjate ja prognoosijate vahe. Ühed meenutavad oma minevikus öeldud mõtteid, millel täna puudub praktiline väärtus, teised püüavad, arvestades tänast olukorda, tuleviku suhtes vastutustundlikult toimida. Kui ikka makse ei laeku, pole ka parima tahtmise juures võimalik kulutada.

On ka kolmas grupp: analüüsivõimelised, ent nüüd (õnnetult) totalitaarse parteipoliitika rakkesse sattunud inimesed. Nende aasta-poolteist tagasi öeldud sisukad mõtted on täna iseenda vastandid kõverpeeglis. Mõnevõrra pateetiline, ent siiski õigustatud küsimus: millise tee valid sina?

Autor: Mati Feldmann