Pensionipettus

Viimastel nädalatel on valitsusliidu hääletorud pasundanud kõigis ajalehtedes pensionäride õnnelikust tulevikust nende väljahautud pensionireformi paradiisis.

Nagu kauni Nõukogude aja propagandas on ka libaliberaalse pensionikära põhitees imelihtne -- riik konfiskeerib inimeselt osa tuludest (Eestis siis 8 protsenti palgast), mis garanteerivatki sellele inimesele helge tuleviku.

Turujõudude ainuõigust ja -valitsemist jutlustavad ning riiki maa põhja vanduvad libaliberaalid tahavad õnnele vastupunnivaid tublisid eestimaalasi sellesama riigi piitsa abil paradiisiväravast sisse peksta. Eestimaalasel ei tohi olla õigust otsustada, millal ja kui palju ta oma eluaja sissetulekutest tarbib. Laste kasvatamise ja koolitamise asemel peab ta oma raha pensioni kindlustamiseks kellegi targema (kindlustusfirmade märgade kõrvatagustega tegelinskite!) kätte andma.

Vabatahtlikku pensionikindlustust pakkuvad firmad on Eestis juba olemas. Turumajanduslikult mõtlevad inimesed ei pööra neile erilist tähelepanu. Sissemakstud raha (väärtuse) säilimiseks pensionipõlveni pole mingit garantiid.

Praegune valitsus sunnib kindlustusfirmasid õigustatult kahtlustavad inimesed edaspidi jõuga oma raha kantmeistrite kaukasse kandma. Arvestatavaid tagatisi sundkindlustuse rahale riik anda ei saa, sest siis kaoks kindlustusfirma vastutus.

Tõenäosus, et praegused Eesti kindlustusfirmad 20 aasta pärast eksisteerivad, on imepisike. Ellujääja nime äraarvamine kuulub aga kindlalt hiromantia valdkonda.

Pensionikindlustusest saab tõsiselt rääkima hakata siis, kui Euroopa rahaliitu kuuludes on tagatud raha (väärtuse) stabiilsus ja inimesed saavad pöörduda vähemalt poolesajandilise laitmatu renomeega kindlustusfirmade poole.

Lugedes kohustusliku pensionikindlustuse süsteemi ajakirjanduslikke projekte, saab üha selgemaks, et pensionidega pole kogu sel ettevõtmisel midagi tegemist. Libaliberaalsed nihilistid soovivad selle kampaaniaga lihtsalt 8 protsenti inimeste palgarahast ehk 40 protsenti pensionisummadest oma (kindlustus)et-tevõtetesse kantida. Teiseks soovitakse töötajate netopalka vähendades hoopiski palga tõstmisest rääkida. Millegi muuga ei saa selgitada groteskseid idiootsusi, mis nn kogumispensioniga seoses ajalehtedes avaldatakse.

Selle aasta algusest on Eestis sisse viidud isikuga seotud sotsiaalmaksu arvutus. Seega on selge iga palgasaaja isiklik panus pensionikindlustusse ja pensionide diferentseerimise teel pole mingit takistust. Milleks siis kogu see tobe jutt 8 protsendi palgast mahaarvamisest ja 12 protsendi ettevõtja kanda jätmisest?

Tööjõuga seotud kulutused moodustavad ettevõttes ühtse terviku, millest ühe osa saab palgasaaja ja teine osa kantakse erinevatesse (riiklikesse) eelarvetesse ja fondidesse. Tähtsus on ju inimese jaoks ainult netopalgal ja ettevõtte jaoks personalikulude kogusuurusel -- need ei muutu sotsiaalmaksu kaheks jaotamisest ja eri adressaatidele saatmisest küll mitte karvavõrdki.

Sõnadel «palk», «palgatõus», «palgatase» jms on mingi sisuline tähendus ainult sedavõrd, kuivõrd neil on üheselt kokkulepitud sisu.

Netopalgaga peaks asi olema selge -- see on tööga teenitud raha kogus, mis kuulub vahetult inimesele tema isiklike vajaduste rahuldamiseks ja kohustuste täitmiseks. Brutopalgana mõistetakse senini netopalga ja üksikisiku tulumaksu summat.

Arvates töötaja brutopalgale juurde mingeid muid personalikulude osasid (antud juhul siis 40% sotsiaalmaksust), ei saa ju ükski normaalse mõistusega inimene rääkida palgatõusust. Nimetame siis juba kogu sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu palgaks ja saaksime automaatselt näilise 33protsendilise palgatõusu, ilma et tegelikult midagi muutuks.

Kas sellist libatõusu pidaski silmas Siim Kallas, kui ta lubas keskmise palga tõsta 9000 kroonini?

Elamisväärse pensioni kindlustavad meile tulevikus ainult investeeringud perekonda (lastesse) ja majandusse, mitte petiste nihilistlikud silmamoondamistrikid. Eelduseks on muidugi veel töötava põlvkonna eetika tõus tasemeni, mis võimaldab märgata ja tunnustada pensionile siirduva põlvkonna tööd. Siin peitub põhiline tänapäeva Eesti defitsiit.

Hetkel kuum