Euro kasutuselevõtu lühiajalugu

EMU ja euro käikulaskmine ei tekkinud loomulikult tühjale kohale ning sisuliselt peegeldab euro kasutuselevõtt üle 40 aasta kestnud integratsiooniprotsessi Euroopa majandusruumis, mille jooksul sihikindlalt ja pidevalt tugevdati majanduslikke, monetaarseid ning ka poliitilisi sidemeid Euroopa arenenud riikide vahel. Kui mais 1998 otsustati lõplikult 15 Euroopa Liidu liikmesriigist 11 rahaliitu pääsejat, siis oli see vaid väga pikaajalise protsessi üks vaheetappe.

Kui vaadata ajalukku, siis Euroopa ühise rahapoliitika loomisele pandi tegelikult alus juba Rooma lepinguga aastast 1957, kui tõdeti, et valuutakursside koordineeritud poliitika kujundamine on kõigi lepingus osalevate maade ühismure. Rahaliidu loomise plaane hakati hauduma viis aastat hiljem, kui Euroopa Ühenduse Komisjon visandas rahaliidu loomise esialgse kava. Nn Werneri raportis aastast 1970, mille kiitsid heaks Euroopa Ühenduse riigipead ja valitsusjuhid 1971. a märtsis, kavandati rahaliidu konkreetne käivitamine kümne aasta jooksul, ent see plaan luhtus Bretton Woodsi fikseeritud valuutakursisüsteemi kokkuvarisemise tõttu 1970ndate algupoolel.

Rahaliidu loomise idee sai uue tuule tiibadesse 1979, kui loodi Euroopa Rahasüsteem (European Monetary System, ERM) koos rahasüsteemi stabiilsust tagava valuutakursimehhanismiga (Exchange Rate Mechanism, ERM). ERM toimis korralikult ja saavutati ka valuutakursside stabiilsus, mis julgustas ühisraha kasutuselevõtu plaane konkretiseerima, pidades silmas üha kiiremat Euroopa turgude integreerumist. EMU loomise taaskinnitas Euroopa Nõukogu 1988. a juunis ja 1989. a juunis koostatud EK esimehe Jacques Delors'i raport määras kindlaks EMU loomise ja euro kasutuselevõtmise kolm etappi. Lõpliku heakskiidu andis rahaliidule üldtuntud Maastrichti leping 1991. a detsembris.