Altkäemaks linnakohtu ametnikule

Äripäev otsustas tõestada korruptsiooni äriregistris, sest mitme inimese sõnul on raha eest protsessi kiirendamine linnakohtu registriosakonnas ehk äriregistris tavapärane nähtus.

Septembri esimesel päeval ostan riiulifirmasid müüvalt konsultatsioonifirmalt osaühingu Altius Marketing. Keeldun konsultandi sõbralikust pakkumisest, et ta võib asjad äriregistris minu eest korda ajada. «No eks see võtab tavaliselt aega umbes kuu. Praegu on muidugi registris hullumaja, sest kohutavalt palju on ümberregistreeritavaid ettevõtteid,» sõnab ta.

Kõikide osaühingute osakapital pidi 1. septembriks olema suurendatud 40 000 kroonile ning aktsiaseltside aktsiakapital 400 000 kroonile.

Järgmisel päeval, 2. septembril võtan sammud registrisse, kus mõningase ootamise järel istub klaasseintega boksi registrisekretär Annika Jürgenson, kes kuulujuttude põhjal on üks kindel altkäemaksuvõtja.

Esialgu peletab Jürgenson mu oma boksist välja, kinnitades, et tema dokumentide vastuvõtmisega ei tegele. Viie minuti pärast teen uue katse ning küsin laua taha istudes, kas kande muudatust saab ka kiiremini teostada. Jürgenson piidleb mind hetke umbusklikult ning vastab: «No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.»

Küsin neiult, kui kiiresti on võimalik kõik dokumendid kätte saada. «Kaks-kolm nädalat, kuu, see on nüüd see, kuidas me siis seda teeme,» sõnab ta ükskõikse ilmega. «Ma küsin täna üle, aga ma ei luba midagi,» lisab ta palvele asjad kiiremini korda ajada. Rahast lubab Jürgenson rääkida hiljem.

Jürgenson võtab kõik dokumendid vastu ning ulatab mulle oma visiitkaardi, kus erinevalt tavapärase sekretäri visiitkaardist ilutsevad ka Jürgensoni mobiiltelefoni ja koduse telefoni numbrid. Lepime kokku, et helistan talle õhtul, et teada saada, kui kiiresti on võimalik raha eest asjad korda ajada. Sellega meie esimene kohtumine lõpeb.

Õhtul kelle kuue paiku kinnitab Jürgenson telefoni teel, et saab dokumendid korda teha üsna kiiresti, paari nädalaga. Kiiremini ei saa. «Ei tiri välja, sest ministeerium võtab meil kohe kaela vahelt ära, kui me teeme kiiremini kui kaks nädalat,» ütleb ta. Ta lisab, et kõik läheb maksma «mingi tonnike-poolteist, kui kõik paberid on muidugi õiged». «Aga selle me teeme õigeks, sellepärast, et helistame ja niimoodi,» seletab ta minu juttu katkestades. Ta kinnitab, et paberite kiirem kättesaamine on «raudnael» ja soovitab mul helistada uuesti 12 päeva pärast ehk 14. septembril.

Tosina päeva pärast oskab Jürgenson mulle öelda, et samal päeval rääkis ta minu dokumentidest ja et paberid saab kätte kas järgmisel või ülejärgmisel päeval. Mõistevalt jääb teada saamata, kellega ta tegevuse samal päeval oli kooskõlastanud.

Päev hiljem, kolmapäeva pärastlõunal kinnitab Jürgenson, et otsus on tehtud ning paberitele võib umbes nelja paiku järele tulla. Mulle aeg ei sobi ning Jürgenson pakub, et ta võib paberid pärast tööd kaasa võtta ja me võime hiljem kokku saada.

Lepime kokku, et kohtume veerand tundi enne kuut Kaarli kiriku ja Vabaduse väljaku vahel Suvorovi pargis, kus klaarime ka rahaasjad. Lisaks teavitab ta mind telefonitsi väikesest esilekerkinud probleemist. Nimelt polnud ma talle esitanud uut põhikirja. Ta lubab anda selle mulle järgmisel päeval, pealegi kinnitab ta, et põhiasi on tehtud ning põhikirjal suurt vahet pole, sest seal on vaja muuta vaid firma aadress.

Sean kokkulepitud ajal end pargipingile. Mõni minut hiljaks jäänud lillekimpu peos hoidev Jürgenson hüüatab, et «näe, ma isegi ei mäleta õigesti su nägu».

Mõningate viisakusavalduste järel ulatab ta mulle ümbriku, kus oli kokkuvolditult kandeotsus ja registrikaardi koopia. Rahast rääkima hakates küsib Jürgenson, kui palju peale me olime kokku leppinud. Mina tuletan meelde, et jutt oli hägune, tonn-poolteist. «No tahan tonni poolteist saada, sest noh, nagu see värk praegu käib,» ütleb ta end pargi pingi ääres seistes sirgu ajades ning mulle sügavalt silma puurides.

Püüan veidi hinnas alla tingida, tuues põhjenduseks, et niikuinii läheb kõik raha tema tasku. Jürgenson ütleb, et kõik tema tasku ei lähe. «Ega mina ei ole ainus tegelane, seal on ka teised tegelased,» ütleb ta pead kallutades.

«Ära ütle, et sa nüüd koonerdama hakkad,» hüüab ta lõpuks naerma puhkedes. «Kas on näha, et mul on palju raha?» osutab Jürgenson oma riietusele. «Sinul jälle saab olema palju raha,» lisab ta, mispeale löön käega ning pakun neiule rahakotist väljaõngitsetud kolme viiesajalist.

Jürgenson palub mul raha asetada tema pargipingil olevasse kilekotti, tuues põhjenduseks, et ohutusabinõu on igaks juhuks, siis ei saavat keegi midagi öelda. Ta võtab pingilt koti altkäemaksuga ning soovitab mul helistada järgmisel päeval. Siis pidavat saama põhikirja kätte.

Endla tänaval asuva äriregistri ette saabun neljapäeval pool kaksteist. Jürgenson ütleb telefoni teel, et ta pole veel kontorisse jõudnud.

Kell kaksteist on ta kohal. Palun tal majast väljuda. Juhatan sekretäri maja taha, kus istume Äripäeva toimetaja sõidukisse. Selgitan Jürgensonile, mis on mu tegelik amet ja et tegu on ajakirjandusliku uurimusega. «Issand, mis siis minust saab,» ohkab mitukümmend sekundit sõnatult istunud Jürgenson sügavalt. «Aga äkki kuidagi ikka saab. Kurat, ma saan ju lahti,» ütleb ta väriseva häälega. «Mul on mees ja laps, mees on tööta, ja väike laps, mis siis minust saab,» vuristab auto esipingil kössi tõmbunud Jürgenson.

Palun tal lahti seletada skeem, mil moel raha ja paberid registris liiguvad. «Kurat, ma arvasin, kurat, et tuleb jama. Ma ei räägi nüüd midagi, kui mingi jama juba on,» vastab ta silmi kissitades auto põrandale vaadates. «Kas tohib, ma helistan, ma küsiks ka üle, kuidas mina nüüd käituma pean?» küsis ta nukralt mulle silma vaadates. Lepime kokku, et ta helistab mulle. Ta lahkub.

Eile Jürgenson minuga ühendust enam ei võtnud.

«Odavalt said, mulle läks see maksma 8000 krooni,» ütles üks mees minu altkäemaksu kogemusest kuuldes. «Mina ei tea, kellele maksti, sest tellisin teenuse konsultatsioonifirmast,» seletas ta, soovimata öelda, mis firmaga tegu oli.

«Minult sai üks kohtuniku abi meeldiva koostöö eest jõulupaki, mis sisaldas puuvilju ja veini kahe-kolmesaja krooni väärtuses,» kinnitas üks teine ettevõtja.

Kolmanda asjaga kursis oleva isiku hinnangul on tõenäoline, et ka kandeotsuseid allkirjastavad kohtuniku abid on korrumpeerunud. «Põhimõtteliselt tõstab registri sekretär raha maksja dokumendid virnas lihtsalt ettepoole, kuid dokumendilt olevatelt kuupäevadelt on kohe näha, et tegu on kiirendatud kande tegemisega,» sõnas ta. «Aga teised registri töötajad võtavad ka altkäemaksu, paljudel ärikonsultatsioonifirmadel on registris tehniliste töötajate näol «käsi sees». Tavapärane taks on koos firma vahendustasuga 5000 krooni,» teadis ta.

Väga paha ja kurb uudis. Olin kindel, et meil selliseid asju ei juhtu.

Varem pole midagi sellist minu äriregistris töötamise ajal 1996. aastast alates juhtunud. Kes see küll nii rumal võis olla, et nõndamoodi oma töökohaga riskis?

Pole mõtet anda hinnangut sellele, kas altkäemaksu võtmine on kuritegu või mitte. Kohtu autoriteeti see kindlasti ei tõsta. Olin enne praegusele kohale asumist neli aastat Strasbourg'is inimõiguste kohtunik ja ei tea seal ühtegi sellist juhtumit. Midagi sarnast pole minu kõrvu jõudnud ka riigikohtust, aga kuna me tegeleme rohkem õiguslike probleemidega, pole meile ka nii suurt kiusatust altkäemaksu anda.

Mina pole kunagi elus tundnud mingit vajadust altkäemaksu andmise või saamise vastu.

Sellisele asjale peaks järgnema kriminaalmenetluse algatamine ja selle ametniku ülemuste poolt vähemalt sisemise juurdluse käivitamine.

Altkäemaksude osas on muidugi praktika üks asi ja selliste tegude tõestamine teine. Viimase osas on arvud väikesed.

Kõvasti väntsutada saavad ka altkäemaksu andjad. Selles osas on meil juba välja töötatud kriminaalkoodeksi muutmise eelnõu, millega tahame ülestunnistamise ja «koputamise» kergemaks teha. Igal juhul aitab teie töö minu ja meie komisjoni tööle kaasa.

Korraldatud eksperimendi näol võib tegemist olla ajalehe sooviga ennast paremini müüa. Ühiskonna seisukohalt tervikuna on selle eksperimendi kasutegur küsitav.

Kaitsepolitsei tegeleb üksnes kõrgete ametnike korruptsioonijuhtumitega ja tänavu oleme kohtusse saatnud viis sellist kriminaalasja. Kolm on veel menetluses.

Praegu on altkäemaksu andmine karistatav, sõltumata sellest, kas andja teatab sellest õiguskaitseorganitele või mitte. See ei stimuleeri altkäemaksust teatama. Oleme teinud ettepaneku kriminaalkoodeksi muutmiseks.

Meile laekub erinevat informatsiooni, kuid ühtki avaldust äriregistri ametnike suhtes, mis süüdistaksid neid altkäemaksu võtmises, me saanud ei ole. Kui saaks, suunaksime me selle lahendamiseks keskkriminaalpolitseile.