Viimasel ajal on ajakirjandus üsna sageli kajastanud 2000. aasta küsimusi (A2T), paraku pööratakse vähe tähelepanu asja tegelikele põhjustele.

Suurte klient-server tüüpi süsteemide korral on kriitilised kohad jaotunud süsteemse sisseostetud ja rakendustarkvara vahel. Paljudel juhtudel pööratakse tähelepanu vaid süsteemse tarkvara vahetusele (mis on müügifirmale eriti tulus ja suhteliselt riskivaba), rakenduspool lahendatakse käsitööna.

Siin on suur eksimise võimalus: nt kui sisestada kahekohaline aastaarv 00, võib rakendus sellest aastal 2000 kasutaja teadmata tekitada hoopis 1900.

Firmad ostavad sisse n-ö viimse peal arendusvahendid ja annavad need tihti vahetuvate programmeerijate kätte ülesandega teha see ja teine süsteem. Põlve otsas treitud süsteemid ei taga kvaliteeti ning vähegi suuremate lahenduste korral on küsitav nende efektiivsus.

Sama kehtib välismaiste suurfirmade lahenduste suhtes. Omaette «klassi» moodustavad siin vananenud terminaallahendused, mida meil pakutakse peamiselt koos andmebaasiga Progress -- muudatused on veelgi raskemini teostatavad. Seoses kliendi ja serveri läbipõimumisega suureneb segadus veelgi, puudub integreerimisvõimalus teiste süsteemidega. Vähegi suuremad süsteemid on kohmakad, jooksevad kinni jne. Selle tulemusel halveneb andmete kvaliteet, tuleb kasutada rohkem inimesi sisestusel ja kokkuvõttes on rahalised kulutused märksa suuremad.

Üksikud firmad kasutavad programmide loomisel kontseptuaalset lähenemist, kus peale teatud arendusvahendite kasutamise lisatakse omalt poolt midagi süsteemsuse kohalt olulist.

AA Arendus OÜs on kasutusel oma klasside süsteem, mis on orienteeritud registrisüsteemidele. See võtab reaprogrammeerijalt võimaluse eksida süsteemsel tasemel ja koostada ebaefektiivne lahendus. Muudatusi saab teha lihtsalt ja kiiresti ning on tagatud kasutaja suurem jõudlus andmete kvantitatiivsel töötlusel.

Arvan, et A2T probleemi ei tuleks üle tähtsustada, kuid tähelepanu sellele tuleb ikka pöörata.

Suurkorporatsioonid Microsoft, andmebaasifirmad jt annavad üksteise võidu välja uusi versioone, mille igaüks on eelmisest A2T suhtes kindlam, see aga maksab. Suurte süsteemide korral on tähtis kriitilistes kohtades jälgida, et kasutatav süsteemne tarkvara oleks sertifitseeritud A2T-le ja rakendustarkvara piisavalt kontrollitud, soovitavalt ka sõltumatu eksperdi poolt.

Lugedes A2T-teemalisi kirjutisi tekkis mul küsimus, kas selle asemel, et maksta miljonitesse ulatuvaid täiustusi ning hankida järjest viimasest viimsemaid süsteemtarkvara versioone, tuleks hoopis sama raha eest tellida uus, efektiivsem süsteem, kus rakendatakse kontseptuaalset lähenemist. Analoogsed probleemid ei kao kahjuks ka pärast aastatuhande vahetust.