Uued tuuled finantsmaailmas

Laskumata vaidluse detailidesse (nt kas viimastes kriisides on süüdi nimetatud organisatsioonid või riigid ise oma vastutustundetu majanduspoliitikaga) tahaks rõhutada, et kuigi IMFi ja Maailmapanga rolli olulise muutmise vajadus ilmselt lähiajal ei kerki, on sel tasemel vaidlused alguseks uutele tuultele maailmamajanduses.

Erinevad rahapoliitilised süsteemid ja erasektori roll finantskriiside lahendamisel on kõnealuse valdkonna teemad, mille üle diskuteeritakse sageli.

Kriisid Kagu-Aasias, Brasiilias ja Venemaal on viinud paljud arvamuseni, et kõige usaldusväärsemad vahetuskursid on nn äärmused -- vabalt kujunevad (nn vabalt ujuvad) kursid või väga rangelt fikseeritud süsteemid (valuutakomiteed, nn dollariseeru-mine). Variandid, kus riigid üritavad samaaegselt sättida vahetuskurssi ja intresse ning lisaks toimetada oma suva kohaselt ka ülejäänud majanduspoliitilistes valdkondades (eelkõige eelarvepoliitikas), diskrediteerisid end tugevalt kriise üle elanud riikides. Kõigis neis kehtisid nn pehmelt seotud vahetuskursid USA dollariga, mis ühel või teisel põhjusel ebasobivaks osutusid. Ent ühtki nimetatud rahasüsteemi ei saanud võrrelda valuutakomiteega.

Meie jaoks on huvipakkuv, et valuutakomiteed on kerkinud nende majanduspoliitiliste instrumentide hulka, mida soovitatakse eelkõige väikeriikidele. See erineb oluliselt varasematest mõttemallidest. Diskussioonides eri vahetuskursside sobilikkuse üle on üksmeelselt jõutud järeldusele, et mis tahes rahapoliitika edukuse tingimus on valitsuse tasakaalukas majanduspoliitika.

Teoreetilises plaanis on vähem käsitlemist leidnud küsimus, kuidas lahendada juba toimunud finantskriise rahvusvahelisel tasandil. Erasektor on sageli laenanud valimatult, palju ja suhteliselt odavalt arenevate riikide valitsustele raha, lootuses saada võimalike kriiside korral kompensatsiooni rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide, eelkõige IMFi abipakettide kaudu. Tegemist on klassikalise moraalse riski probleemiga, mis ei sunni laenavaid riike jälgima vastutustundlikku majanduspoliitikat.

Kuidas minimiseerida selliseid riske? On kaalutud põhimõtte «ise tekitasid mulli, ise kanna ka kahjud» rakendamist. Näiteks proovib IMF siduda laenulepingu tingimusega, mille kohaselt peab laenu soovival riigil enne laenu saamist olema krediidiliin erasektoriga.

Rahvusvaheline üldsus ergutab laenavaid riike ja erakreeditore viima lepingusse sätted, mis hõlbustaks valitsuse ja investorite kõnelusi kriisiolukorras. Nende sätete najal saavad osapooled laenuvõtja makseraskuste tekkel ja kreeditoride enamuse nõusolekul lepingut ümber vaadata (nt tagasimakse tähtaegade pikendamise osas). Teisiti on tuhandete kreeditoride (nii palju võib neid rahvusvaheliste laenude puhul olla) ühe mütsi alla saamine raskendatud, kaasneks soovimatu paanika.

Sellised sammud on vastumeelt kreeditoridele, sest nii kaasatakse nad kohe kriiside lahendamisse ja finantseerimisse. Selle tulemusena kallinevad rahvusvahelised laenud. Kaudselt aga see ju eesmärk ongi. Küsitavaks jääb, kas need sammud suudavad asendada vajadust ajada riikide tasemel vastutustundlikku majanduspoliitikat.

Autor: Peter Lõhmus