Müürid varisevad, müürid püsivad

Nüüd, kümme aastat hiljem, on aga kibedalt selgunud, et poole sajandi pikkuse mineviku varjust vabanemine on arvatust palju valulisem ja tekitab lõhutud nähtavate müüride asemele uusi, nähtamatuid müüre ja kriise.

Paljud leiavad, et Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV) ja temaga koos kogu idablokk püsiks kuni tänase päevani nagu stalinistlik Kuuba, kui endine NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbat?ov poleks neil minna lasknud. Kui Gorbat?ov külastas 1989. a oktoobris SDV 40. aastapäeva puhul Ida-Berliini ja vahetas Ida-Saksa parteijuhi Erich Honeckeriga kolm juudasuudlust, ütles too: «Sotsialismi nõrgestamist taotlevad ettepanekud siin vilja ei kanna,» ja nõudis kohe seejärel toimunud Varssavi pakti liidrite kohtumisel Nõukogude tanke Ida-Saksa tänavatele, nagu 1956. a Ungaris ja 1968. a T?ehhoslovakkias. Gorbat?ovi keeldumine Brezhnevi doktriini rakendamast lõi eeldused idabloki iseseisvumisele ja Saksamaa taasühinemisele.

Ühtset teed demokraatiale ei olnud. Poola leidis selle Solidaarsuse ametiühinguliikumise abiga, T?ehhi ja Ungari rahva veretu sametrevolutsiooniga, Rumeenia pidi veriselt arved õiendama diktaator Ceausescu ja tema käsilastega. Balti riikidel tuli oodata veel kaks aastat, kui Kremli pistrike mannetu võimuhaaramiskatse 1991. a augustis avas minekuukse.

1990. aastate algus oli maailmas eufooria aeg. Miski ei paistnud takistavat Euroopa ühinemist demokraatia ja turureformide alusel, Aasia näis olevat väga jõulises ja dünaamilises majandusarengus ja USA oli tõusnud maailma vaieldamatuks liidriks.

Siis tuli üks pauk teise järel: rängad majanduskriisid Aasias, Venemaal, Ladina-Ameerikas ning USA ja Aasia kõrval kõige jõuetum ja staatilisem Vana Maailm ei suutnud alustada Euroopa Liidu (EL) reforme, mis olid hädavajalikud ELi laienemiseks. Alles Jugoslaavia sõda pani ELi liidreid tõsiselt mõtlema Euroopa lõhestatuse kiire lõpetamise vajaduse üle. Aga EL on vastuolu ees: konkurentsi tõstmiseks peab ta tööturgu liberaliseerima, kuid kandidaatriikide odav tööjõud hirmutab.

Ka Ida- ja Kesk-Euroopa ning SRÜ riikide reformitee on olnud erinev, konarlik ning suurte tõusude ja langustega. Algul kiirelt ette spurtinud T?ehhi üritas rahvakapitalismi abil majanduse uute alustele seada, kuid takerdus suurfirmade erastamisel ja moderniseerimisel, Ungarit vaevas suur välisvõlg, aga karmi kokkuhoiuga on neil õnnestunud Kesk-Euroopa reformiliidriks tõusta, Poola reformid on olnud edukad, kuid talunikele juhtimisel kasvab järjest rahva vastuseis ELi astumisele. Ülejäänud riikides, Slovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias on reformide hoogu takistanud juhtimisvead.

Täiesti omaette arenguteega on olnud Ida-Saksamaa, mille Lääne-Saksamaa võttis oma rüppe ja mida on turgutatud kümnete miljardite markadega. Sellele vaatamata pole inimeste käsi seal hästi käinud, 10 aastaga on töö otsingul 1,5 miljonit inimest emigreerinud, 18% rahvastikust endiselt tööta ja viimastel valmistel toetas ekskommuniste 20% valijaist. Palkade liiga kiire tõus ja madal tootlikkus on paljud investeeringud peletanud T?ehhi ja Poolasse.

Baltimaadest on Eesti tänu parempoolsete valitsuste liberaalsele majanduspoliitikale seni naabreid edestanud, lisaks on Läti transiidi ja Leedu naftatööstuse tõttu sattunud Venemaa tugeva manipuleeriva surve alla.

Venemaa ja Ukraina pole aastatepikkustele ümberkorraldustele vaatamata suutnud majanduse aluseid korda seada. Rahva elujärg on järjest halvenenud, mida kommunistid püüavad presidendivalimistel populistlike lubadustega võimule tõusmiseks ära kasutada. Kuhu see tee viib, näitab Valgevene kogemus.

Kui Ida- ja Kesk-Euroopa 10aastane areng paari sõnaga kokku võtta, siis võib öelda, et aeglaste reformide tagajärjeks on nõrk demokraatia ja kiirete reformide ohuks on võimu võõrandumine rahvast.

05.11.99

04.11.99