Suuremad saastajad aitavad keskkonda puhastada

Eesti suuremad saastajad on elektrijaamad, mis maksavad 18,42 miljonit krooni saastetasu, mille eest ehitatakse ja renoveeritakse keskkonnakaitsealaseid objekte.

Tänu suurte ettevõtete makstavale saastetasule on paljud teiste maakondade väikesed reoveepumplad, kanalisatsioonitrassid või muud objektid saanud keskkonnafondi kaudu kordategemiseks raha. Ida-Virumaa maavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Aado Endoja kinnitab, et Eestimaa suurimad saastajad asuvad kahtlematult Ida-Virumaal. «Mida rohkem meie ettevõtted maksvad saastetasu, seda rohkem saavad kasu teised, väikeettevõtted või omavalitsused,» räägib Endoja.

Vastavalt seadusele võib saastetasu asendada, kui ettevõte rakendab oma kulul keskkonnameetmeid, mis tagab saastaine või jäätmete vähenemise kolme aastaga 25%.

ASi Tartu Veevärk nõuniku Voldemar Raidla sõnul on Tartu Veevärk vee saastetasu vähendamise nimel palju teinud. Valmis linna reoveepuhasti ning tunnelkollektori I järgu ehitus, mis võimaldab 80% linnas tekkival reoveest juhtida reoveepuhastisse.

Ülejäänud 20 protsendi reoveega tegeletakse ning tunnelkollektori II järk, mis peaks valmis saama 2002. aasta lõpuks, lahendab olukorra. Raidla möönab, et muret teeb vaid raha, sest kogu projekti maksumus on 60 miljoni krooni ringis. Seni pole ettevõte vee pealt makstavast saastemaksust veel midagi tagasi saanud. «Meil on keskkonnaministriga leping, et kui jätkame teise kollektori ehitamist, vähendatakse meie poolt makstava saastemaksu summat 20 miljoni krooni võrra,» on Raidla optimistlik.

Saastekahju hüvitise kogusumma oli keskkonnaministeeriumi andmetel 1997. aastal 68, 9 miljonit, 1998. aastal 72,3 miljonit krooni. Kogu seda raha käsutas keskkonnafond, mis praeguseks on reorganiseeritud.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Eva Kraav on sunnitud tunnistama, et kuna maavalitsustega on suhted ministeeriumil halvad ja maavalitsuste keskkonnaosakonnad pole kohustatud teavet edastama, siis käesoleva aasta saastetasu maksjate kohta on infot raske saada.

Autor: Signe Kalberg