Välisesindajad rajavad ettevõtjale maailmas teed

«Mitte kuskil ei oodata Eesti ettevõtjaid avasüli,» kinnitavad välissaadikud ja ekspordivahendajad, kes üritavad maailmamastaabis väikseid Eesti ettevõtteid välisturgudele aidata.

Enne kui osta kallis lennukipilet, et minna laia ilma kontakte otsima, tasub ära teha kodutöö -- selgitada välja, millisesse riiki on mõtet oma kaupa pakkuda, kui tihe on sealne konkurents, millised on imporditollid, kes oleks potentsiaalsed partnerid ja kes konkurendid, milline on nende taust, kui suured on võimalikud lepingumahud jne. Üksinda sellist uurimistööd teha on väga keeruline ja kulukas. Eestis leidub mitmeid organisatsioone ja esindusi, samuti on pea igas riigis, kuhu eestlastel asja, olemas majandusdiplomaadid või kaubandusesindaja.

«Vähim, mis meie võimuses, on saata ettevõtjale potentsiaalsete partnerite nimekiri,» tunnistab Varssavis elav majandusdiplomaat Toomas Kukk, kes on töötanud ligi poolteist aastat majandusametnikuna Eesti saatkonnas Poolas.

Viimase poole aasta jooksul on Poola saatkonda pöördunud 30 Eesti firmat või erialaliitu, mis pole Toomas Kuke hinnangul kuigi suur arv. «Arvestades Poola turu suurust ja 1. jaanuarist jõustunud vabakaubanduslepingut Poola ja Eesti vahel, võiks huvi märksa suurem olla,» nendib Kukk.

Suuremad tegijad on Poola turul hetkel Baltika, Kunda Nordic Tsement, Makroflex, Repo Vabrikud jt.

ASi Makroflex tehnilise direktori Raivo Raba sõnul on nende koostöö saatkonnaga igati hästi sujunud. «Oleme Poola turul tegutsenud juba 1991. aastast ja alguses otsisime kontakte peamiselt messidelt. Paar aastat tagasi avastasime enda jaoks aga Poola saatkonna ja tuleb tunnistada, et nendest on olnud väga palju kasu,» lausus Raba.

Ka Stockholmi Eesti saatkonna II sekretär Andres Tropp tunnistab, et paljud Eesti ettevõtjad pelgavad saatkonnast nõu küsida. «Meie poole pöördutakse keskmiselt vaid paar korda nädalas. Põhjus seisneb arvatavasti tugevas ja vales eelarvamuses, et saatkond tegeleb millegi suure, hästi tähtsa ja väga salajasega. Sellest järeldatakse, et saatkonda pole mõtet tülitada,» lausub Andres Tropp.

Tropi sõnul ei kannata saatkonna-hirmu all ainult tagasihoidlikud Eesti ettevõtjad, vaid ka rootslased ise. «Üks Rootsi väikeettevõtja tuli uurima võimalusi asutada Eestisse ettevõte ja sattus täielikku «rambipalavikku». Käed hakkasid tal niimoodi värisema, et ei saanud isegi kohvitassi käes hoida, suu juurde panemisest rääkimata,» meenutab Tropp.

Sellele vaatamata saab Eesti saatkond Rootsi firmadelt nädalas keskmiselt 5--10 Eesti kaupade ostmise ettepanekut või huvitutakse Eestisse investeerimise võimalustest. «See näitab üsna selgelt aktiivsuse erinevust kahe riigi ettevõtjate vahel,» lausub Tropp.

Majandusdiplomaadi hinnangul tasub saatkonnaga ühendust võtta nii ettevõtlusorganisatsioonidel, erialaliitudel kui üksikutel firmadel. «Ainus, keda saatkond tõenäoliselt aidata ei suuda, on väga väikese tootmismahuga füüsilisest isikust ettevõtjad, kuna Rootsi ettevõtlusorganisatsioonid ei ole neist eriti huvitatud. Samas on praktika näidanud, et ka nemad võivad mõne aja jooksul kontakte leida,» ütles Andres Tropp.

Üks olulisi tingimusi välisturule minekuks on kodulehekülg internetis. «Välismaa ettevõtjad kulutavad vähe raha reklaamile, kuid neil on korralikud veebileheküljed. Ka kontakte otsivad nad peamiselt interneti kaudu,» lausub ASi MicroLink arendusdirektor Jaak Anton.

Hiljuti leidis MicroLink ekspordiagentuuri kaasabil mitu võimalikku koostööpartnerit Suurbritannias. See on Antoni sõnul ülisuur saavutus juba seetõttu, et Suurbritannia ettevõtjad on konservatiivsed ning neil on pikaajaline koostöökogemus endiste koloniaalriikidega. «Ainult odava tööjõuga neid ei peibuta, rohkem huvitab neid kvaliteet,« lausub Anton. Tema hinnangul pole eestlastel selles osas midagi häbeneda. «Meil on palju haritud tööjõudu, peame seda ära kasutama. Vastasel juhul hakatakse meie töötajaid üles ostma.»

Ka Eesti Ekspordiagentuuri direktor Lea Kroonmann on sama meelt. «Nii mõnigi suur Lääne ettevõte on juba rajanud Eestisse oma väikese ajutrusti, sest kõrgharidusega spetsialisti palkamine on siin suhteliselt odav. Tootmine on aga Aasias, kus on lihttööjõud odav.»

Kroonmanni hinnangul on suuremad ekspordivõimalused neil, kes ei tegele laiatarbekaubaga, kus kasum teenitakse käibelt. Lihtsam on leida ostjat ni?itoodetele või saada allhanketellimusi mõnelt suurtootjalt, kui minna pakkuma valmistoodangut. Sageli eeldavad allhanketööd Eesti mõistes suuri tootmismahte, mida on suutelised vähesed täitma.

«Näiteks tehti pakkumine Ida-Virumaal tegutsevale kõlareid tootvale firmale. Väikseim kogus oleks olnud 3000 eksemplari, kuid paraku on ettevõtte tootmisvõimsus vaid 500 kõlarit kuus,» nendib Kroonmann.

Eesti Ekspordiagentuur on tellinud vastavalt ettevõtjate soovidele mitu suuremat Euroopa turu uuringut. Põhjalikult on uuritud T?ehhi ja Rootsi rõivaturgu, Saksamaa ja Suurbritannia puidusektorit, T?ehhi ja Saksamaa kala- ja piimatööstust, Suurbritannia elektroonikaturgu, samuti mitmid sektoreid Ida- ja Kesk-Euroopas.

Direktori sõnul on välisturule minnes väikestel ja keskmistel ettevõtetel targem alustada tagasihoidlikumalt, kui püüelda kohe suurte mängumaale. «Näiteks Volvo peakorter saab päevas tuhandeid fakse kogu maailmast, enamik neist läheb otsejoones prügikasti. Nad ei jõuaks neile juba puht füüsiliselt vastata. Esmalt tuleb end tõestada koostöös väiksemate ettevõtetega, alles siis on lootust suurte mängumaale jõuda,» on Kroonmann veendunud.

Vt. ka tabelit:Eesti majandusdiplomaadid / Majandusministeeriumi alluvuses töötavad kaubandusesindajad / Ekspordi- ja impordisuhteid arendavad organisatsioonid Eestis