ETV ja ER kui järjekorras viimased

Kui 1990. aastate alguses sai taassündinud Eesti riik ühtäkki ETV, Eesti Raadio, ETA, Rahva Hääle, Päevalehe, Õhtulehe, kolme venekeelse päevalehe, 15 maakonnalehe, kümmekonna ajakirja, trükikoja ja veel mitme meediaga seotud ettevõtte omanikuks, ei mõistnud tollased riigijuhid, et tegemist oli hiiglasliku varandusega. Riigimeediat ei samastatud äriettevõttega, mis võiks toota kasumit või mille müügiga teeninuks sadu miljoneid kroone.

Postsotsialistlike arusaamade järgi oli ajakirjandus ikkagi eeskätt informaator, propagandist ja agitaator, mis pidi tagama eesti rahva uuestisünni. Mäletan tollase valitsusjuhi Edgar Savisaare sõnu kultuuriministeeriumis, kuhu olid kokku kutsutud toimetuste juhid: «Eesti riik vajab ühte eestikeelset ja ühte venekeelset päevalehte, ühte tele- ja ühte raadiokanalit. Muud väljaanded sünnivad ja surevad ning see on loomulik protsess.» Need sõnad olid öeldud olukorras, kus lehtedel nappis trükipaberit, lagunesid trükikojad ning Eesti riigi napid rahavarud kulusid hoopis teiste tulekahjude kustutamiseks.

Sealt algaski riigimeedia tänaseks kümme aastat kestnud allakäik. Poliitikud ei julgenud meediat erastada, kuid ei leidnud võimalust seda ka rahastada.