ETV ja ER kui järjekorras viimased

Kui 1990. aastate alguses sai taassündinud Eesti riik ühtäkki ETV, Eesti Raadio, ETA, Rahva Hääle, Päevalehe, Õhtulehe, kolme venekeelse päevalehe, 15 maakonnalehe, kümmekonna ajakirja, trükikoja ja veel mitme meediaga seotud ettevõtte omanikuks, ei mõistnud tollased riigijuhid, et tegemist oli hiiglasliku varandusega. Riigimeediat ei samastatud äriettevõttega, mis võiks toota kasumit või mille müügiga teeninuks sadu miljoneid kroone.

Postsotsialistlike arusaamade järgi oli ajakirjandus ikkagi eeskätt informaator, propagandist ja agitaator, mis pidi tagama eesti rahva uuestisünni. Mäletan tollase valitsusjuhi Edgar Savisaare sõnu kultuuriministeeriumis, kuhu olid kokku kutsutud toimetuste juhid: «Eesti riik vajab ühte eestikeelset ja ühte venekeelset päevalehte, ühte tele- ja ühte raadiokanalit. Muud väljaanded sünnivad ja surevad ning see on loomulik protsess.» Need sõnad olid öeldud olukorras, kus lehtedel nappis trükipaberit, lagunesid trükikojad ning Eesti riigi napid rahavarud kulusid hoopis teiste tulekahjude kustutamiseks.

Sealt algaski riigimeedia tänaseks kümme aastat kestnud allakäik. Poliitikud ei julgenud meediat erastada, kuid ei leidnud võimalust seda ka rahastada.

Rahva Hääle erastamisotsus võeti vastu alles siis, kui väljaanne oli kaotanud oma mõjujõu. Tallinna Ajakirjandusmaja lagunes ja kaotas oma tähenduse. ETA kaotas järk-järgult kliendid nullist alustanud BNSile. Pankrotiohus riikliku teadeteagentuuri erastamine läinud aasta lõpus sarnanes juba hädatapule. Võimas trükikoda Printall libises erakätesse nii, et riigile jäi vaid ahervare. Enamik maakonnalehti said erineval viisil lihtsalt töökollektiivide omaks. Erastamiskonkursse suudeti korraldada vaid üksikutel juhtudel.

Tänaseks on riigile jäänud vaid ETV, Eesti Raadio ja mõned kultuuriväljaanded. Ei ole alust arvata, et nende tulevik kujuneb eriti helgeks. Viimase kümne aasta näidete varal julgen arvata, et avalik-õiguslik meedia ei ole Eesti riigi tänast arengutaset arvestades võimalik.

Ringhäälingunõukogu käitub ETVga nii, nagu teised riigi esindajad käitusid ülejäänud riigimeediaga. Ära ei müü, kuid omanikuna ettevõtte rahastamisskeemi välja ka ei tööta. Sarnaselt ETAga peaks ETV jõudma oma allakäigus peagi faasi, kus riik siiski võtab vastu müügiotsuse. Kuid suure tõenäosusega ei ole selleks ajaks ETV enam see televisioon, mida mäletavad televaatajad.

ETV ja muud meediaettevõtted ei sarnane kalatööstusele, mille võib pärast krahhi nädalaga uuesti tööle panna. Konserviturg erineb tele- ja meediaturust selle poolest, et seal müüakse vaid tooteid.

Meediaturg peab aga lisaks toodetele suutma maha müüa ka nende ostjad. Eraettevõttena töötav televisioon saabki oma tulu vaid vaatajate edasimüügist reklaamifirmadele. Televisioon, mis edastab küll saateid, kuid millel pole vaatajaid, ei maksa midagi. Sellisel televisioonil ei tohiks olla ka avalik-õiguslikuna poliitikute jaoks mitte mingit väärtust.

Prognooside järgi peaks aasta lõpuks saama ETVst ahervare, millele järgneb pankrot.

Autor: Margus Mets