Teise samba vastu

Selline suhtumine on omane autoritaarsele võimule, oli valdav näiteks Nõukogude Liidus. Ka siis tegid poliitikud kõik rahva hüvanguks ja parema tuleviku nimel, tulemuseks oli vaesus. Tänases Eestis kõlavad nõukogude ajast tuttavad hüüdlaused. Kõige paremini peegeldas sellist suhtumist Eesti Päevalehe juhtkiri «Pensioni kogumiseks tuleb tõsta sotsiaalmaksu», kus oldi kindlad, et maksutõus pole ühiskonnale vastukarva, sest see on inimeste endi huvides. Ja nii, minu õnne nimel, suurenebki minu maksukoormus ja kui ma targale riigile lootes pensionile jään, siis avastan, et elan vaesuses.

Hinnates tagantjärele meie poliitikute ja riigiametnike otsuseid, ei ole nad olnud eksimatumad kui ülejäänud ühiskond. Ei ole kindlust, et riik investeerib minult võetava raha minust tootlikumalt. Kui soovin endale õnnelikke vanaduspäevi, siis on riik viimane, kelle kätte oma säästud usaldan.

«Need, kes usuvad vabadusse, peavad uskuma ka inimese vabadusse vigu teha,» on öelnud Milton Friedman. Kui inimene elab tänasele päevale, kulutab oma raha, et lõbutseda, ja valib kehva vanaduspõlve, siis ei ole õigust meil teda selles takistada.

Kui poliitikud ja ametnikud arvavad, et inimene käitub valesti, siis võib üritada teda ümber veenda, kuid kindlasti ei tohi keelata elamast ainult tänast päeva silmas pidades. Võib-olla ei olegi see vale. Kui vaatame näiteks Eesti meeste keskmist eluiga, siis on ülekohtune sundida neid koguma vanaduspõlveks sääste, kui nad seda ise ei soovi teha.

Kohustuslik pensionikindlustus oleks õigustatud tingimustes, kus valitseb oht, et valdav enamus on selliseid inimesi, kes oma vanaduspäevi vabatahtlikult ei kindlusta ning kelle ettenägematus ja hoolimatus muudab nad pensionieas ühiskonna hoolealusteks. Siis oleks kohustuslik kindlustus õigustatud, sest nii kindlustame tulevikus ülejäänute heaolu.

Selliseid ükskõikseid inimesi on aga vähe, kes elavad ainult tänases päevas ja hakkavad oma vanaduspäevadele mõtlema vahetult enne pensionile jäämist.

Kindlasti suurem osa praegustest tööealistest ei muutu ühiskonna ülalpeetavaks. Esiteks pooled meestest ei saagi vanaduspensionipõlve mõnusid tunda, teiseks on Eestis tekkinud juba suur hulk inimesi, kellel on olemas säästud ning iga aastaga nende inimeste arv kasvab. Kindlasti ei jää kõik kohe pensionile, vaid käivad tööl edasi.

Kohustuslikku kindlustust ei ole vaja ka seetõttu, et ilma teise sambatagi on olemas rida võimalusi, kuidas valmistuda vanaduspõlveks.