Teise samba vastu

Ma ei toeta kohustusliku kogumispensioni käivitamist. See piirab minu otsustamisõigust ja -vabadust.

Kuidas argumenteeritakse teise samba käivitamist ja maksukoormuse tõusu? Väidetakse, et inimesed ei oska individuaalselt tegutseda, nad on tuleviku suhtes muretud ega hakka end kindlustama. Sellepärast tulebki seaduste abil nende jooksvatest sissetulekutest osa ära võtta.

Poliitikud ja ametnikud lähtuvad sellest, et suurem osa inimesi on rumalad, ei hoolitse oma tuleviku eest ning meie -- poliitikud ja ametnikud -- teame paremini, mida inimesed peavad rahaga tegema.

Selline suhtumine on omane autoritaarsele võimule, oli valdav näiteks Nõukogude Liidus. Ka siis tegid poliitikud kõik rahva hüvanguks ja parema tuleviku nimel, tulemuseks oli vaesus. Tänases Eestis kõlavad nõukogude ajast tuttavad hüüdlaused. Kõige paremini peegeldas sellist suhtumist Eesti Päevalehe juhtkiri «Pensioni kogumiseks tuleb tõsta sotsiaalmaksu», kus oldi kindlad, et maksutõus pole ühiskonnale vastukarva, sest see on inimeste endi huvides. Ja nii, minu õnne nimel, suurenebki minu maksukoormus ja kui ma targale riigile lootes pensionile jään, siis avastan, et elan vaesuses.

Hinnates tagantjärele meie poliitikute ja riigiametnike otsuseid, ei ole nad olnud eksimatumad kui ülejäänud ühiskond. Ei ole kindlust, et riik investeerib minult võetava raha minust tootlikumalt. Kui soovin endale õnnelikke vanaduspäevi, siis on riik viimane, kelle kätte oma säästud usaldan.

«Need, kes usuvad vabadusse, peavad uskuma ka inimese vabadusse vigu teha,» on öelnud Milton Friedman. Kui inimene elab tänasele päevale, kulutab oma raha, et lõbutseda, ja valib kehva vanaduspõlve, siis ei ole õigust meil teda selles takistada.

Kui poliitikud ja ametnikud arvavad, et inimene käitub valesti, siis võib üritada teda ümber veenda, kuid kindlasti ei tohi keelata elamast ainult tänast päeva silmas pidades. Võib-olla ei olegi see vale. Kui vaatame näiteks Eesti meeste keskmist eluiga, siis on ülekohtune sundida neid koguma vanaduspõlveks sääste, kui nad seda ise ei soovi teha.

Kohustuslik pensionikindlustus oleks õigustatud tingimustes, kus valitseb oht, et valdav enamus on selliseid inimesi, kes oma vanaduspäevi vabatahtlikult ei kindlusta ning kelle ettenägematus ja hoolimatus muudab nad pensionieas ühiskonna hoolealusteks. Siis oleks kohustuslik kindlustus õigustatud, sest nii kindlustame tulevikus ülejäänute heaolu.

Selliseid ükskõikseid inimesi on aga vähe, kes elavad ainult tänases päevas ja hakkavad oma vanaduspäevadele mõtlema vahetult enne pensionile jäämist.

Kindlasti suurem osa praegustest tööealistest ei muutu ühiskonna ülalpeetavaks. Esiteks pooled meestest ei saagi vanaduspensionipõlve mõnusid tunda, teiseks on Eestis tekkinud juba suur hulk inimesi, kellel on olemas säästud ning iga aastaga nende inimeste arv kasvab. Kindlasti ei jää kõik kohe pensionile, vaid käivad tööl edasi.

Kohustuslikku kindlustust ei ole vaja ka seetõttu, et ilma teise sambatagi on olemas rida võimalusi, kuidas valmistuda vanaduspõlveks.

Eestis tegutsevad tugevate omanikega kindlustusseltsid, kes pakuvad pensionikindlustust ja riik on neile lepingutele teinud maksusoodustusi. On võimalik investeerida kinnisvarasse või oma ettevõttesse või näiteks laste või iseenda koolitamisesse. Need, kes tööl käies enda tulevikust ei hooli, hakkavad riigilt saama elatusraha ja peavad leppima sellega, et nende elatustase märgatavalt halveneb.

Mõõdukad oponeerivad mulle, et vabatahtliku kindlustuse osa on praegu imepisike. Õige, aga seda probleemi ei lahenda maksukoormuse tõus.

Inimesed ei tee pensionikindlustust, sest nad on vaesed ja teadmatuses. Osa inimesi ei raatsi oma pisikesest sissetulekust teha väljamakseid pensionifondi. Vaesuse vastu ei saa võidelda maksukoormuse tõstmisega. Vastupidi, makse tuleb alandada, et stimuleerida majandust ja muuta ühiskond rikkamaks.

Teine takistus on teadmatus. Ma ei tea, kuidas muutub maksukoormus, mis kursiga vahetatakse kroonid eurodeks, kas sundkindlustus tuleb või mitte. Enne kui selgust ei tule, ma end kindlustama ei tõtta. Kui valitsus loobub teisest sambast ja muudab pensionifondidesse investeerimise atraktiivseks, siis hakkavad inimesed ka vabatahtlikult enda pensionipõlve kindlustama.