Erakõrgkoolid tulevad hästi

Eestis on 21 erakõrgkooli, millest ligikaudu pooled on registreeritud äriühingute ja pooled sihtasutustena. Neist suuremate aastakäive ulatub kümnetesse miljonitesse kroonidesse.

Eesti vanim eraõppeasutus, 12 aastat tegutsenud Eesti Kõrgem Kommertskool (EBS) on ise, ilma omanike rahasüstita toime tulnud käivitamisest saadik. Algkapitali teenis kool 80ndate lõpus mõnekuulisi tänapäeva magistriõppega võrreldavaid täiendusõppe kursusi korraldades. Kursuslaste hulka kuulusid näiteks endised pankurid Jüri Mõis ja Guido Sammelselg.

?Küllaltki soliidne õppemaks andis meie koolile stardikapitali,? meenutab EBSi asepresident Tõnu Küttmaa.

EBS, Concordia Ülikool, Õigusinstituut ja Humanitaarinstituut saavad väikest toetust riigieelarvest erakoolide toetusfondist või riigi tellitud 55 õppekoha eest makstavast rahast. Riigi tellimus on eraülikoolide juhtidele valus küsimus, sest seni on haridusministeerium valdava osa riigieelarvest rahastatavatest õppekohtadest tellinud avalik-õiguslikest ülikoolidest. Samas pakuvad viimased sarnaselt erakoolidega ka tasulist haridust. ?Kui avalik-õiguslikud kõrgkoolid võivad pakkuda tasulist õpet, peaks riigitellimus nende ja erakõrgkoolide vahel jaotuma proportsionaalselt,? ütleb Talis Bachmann.

Haridusministeeriumi kõrghariduse talituse osakonna juhataja Maiki Udam nendib, et mõnel erialal on avalik-õiguslike ülikoolide osakaal riigitellimuses tõesti ebaproportsionaalselt suur. ?Näiteks juura erialal kavatseme neid proportsioone tasakaalustada,? tunnistab ta.

Udami hinnangul on eraülikoolide hulgas on toimunud tuntav areng. ?Ma arvan, et praegu on olemas väga häid koole,? ütleb ta. Samas tegutseb tema sõnul ka nõrgemaid koole, kust saadav haridus on kaheldava väärtusega. ?Erakoole on natuke liiga palju, aga konkurents ja seadusega kehtestatud karmimad nõuded sunnivad neid tõenäoliselt peagi koonduma,? prognoosib Udam.

Tasulise hariduse omandamine on tänases Eestis riskantne, sest valdav osa erakõrgkoolide ja ligi pool avalik-õiguslike kõrgkoolide õppekavadest on tänini riiklikult tunnustamata.

Eesti erakõrgkoolide õppekavadest on seni akrediteeritud üksikud. Seaduse järgi ei saagi kõrgkooli õppekava akrediteerimist otsustada enne, kui esimene lend üliõpilasi on läbinud sellest vähemalt kolmveerandi.

?Nii peavad mõned üliõpilased tahes-tahtmata võtma riski, et nende haridust võib-olla ei tunnustatagi,? nendib Euroülikooli prorektor Peeter Vares.

Tegelikult pole rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon hinnanud ka ligikaudu poolt avalik-õiguslike ülikoolide õppekavadest. Sellele juhtis hiljuti tähelepanu riigikontroll, märkides riigi vara kasutamise ülevaates, et riigil puudub kindlus, kas riigieelarvest rahastatav kõrgharidus üldse vastab kehtestatud standardile.

Kui riigi kulul õppivad tudengid riskivad ainult kaotatud ajaga, siis osa end petetuna tundvatest erakõrgkoolide üliõpilastest pöördub tarbijakaitseametisse, et kasutute õpingute eest makstud raha tagasi saada.

?Nüüd, kooliaasta algul, on pöördumisi palju,? kinnitab tarbijakaitseameti asedirektor Enn-Toivo Annuk. ?Viimase paari päeva jooksul olen rääkinud umbes 40 inimesega.?

Tema sõnul on kaevanud nii need, kes tasunud akrediteeringuta hariduse eest, kui ka need, kes maksnud raha end küll koolina reklaamivale, kuid tegelikult isegi koolitusluba mitteomavale ettevõttele.

Annuki sõnul pole ükski juhtum veel lahenduseni jõudnud, aga tunnustuseta hariduse eest raha maksnud üliõpilastel peaks olema õigus raha tagasi saada küll.

Haridusministeeriumi kõrghariduse talituse juhataja Maiki Udami sõnul saab üliõpilane raha tagasi nõuda siis, kui tema ja kooli vahel sõlmitud lepingus on lubadus, et kool annab riiklikult tunnustatud hariduse. ?Kui on kirjas, et lihtsalt läbitakse mingid kursused, pole võimalik raha tagasi küsida.?