Streik aitab ühiskonda teavitada tegelikust olukorrast ning avalikkus saab aru, mida ametiühingud tegelikult tahavad. Kas streigist ka kasu on, sõltub tööandjate teadlikkusest ja arusaamast, mis asi on sotsiaalne partnerlus ja kuidas tagada riigi rahulik ning stabiilne areng.

Oleks ametiühingud nõudnud 2000 või 3000 krooni suurust alampalka ning kavandanud selle toetuseks protestiaktsioonide korraldamist, siis oleks see populism ja ma seda ei toetaks.

Küsitakse aga 1600 krooni, mis on ääretult väike number keskmise palga ja elukallidusega võrreldes. Seda küsitakse järgmiseks aastaks ja ühtlasi on ametiühingud oma esialgses nõudmises teinud ka järeleandmise. Tööandjad on ka öelnud, et nad on alampalga tõstmisega nõus, aga esitavad primitiivseid lisatingimusi, mis pole üldse kolmepoolsete läbirääkimiste küsimus. Seetõttu ma mõistan ametiühingute seisukohta ja nad käituvad oma seisukoha kaitsmisel ning tutvustamisel täiesti normaalselt. On räägitud teatud protestiaktsioonidest ning lühiajalistest töökatkestustest näitamaks, et asi on kriitiline.

Ekstreemsed abinõud ei ole terve mõistuse pärased. Tööandjate poolelt võin öelda, et ametiühingud ei valgusta oma motiive päris õigesti. Tööandjad on nõus tõstma alampalka 1600 kroonini ja seda tingimusel, et palgasüsteem seotakse alampalgast lahti. See puudutab eeskätt tekstiilitööstust. Kui praeguse palgasüsteemi korral tõsta alampalk 1600 kroonile, siis näiteks Kreenholmi Valduse ASi palgakulud suureneksid aastas 38 miljoni krooni võrra. Tulemuseks on see, et ettevõte peab 700 inimest koondama.

Ka Kadi Pärnits ütles viimasel kohtumisel tööandjatega, et ametiühing on valmis siduma palgasüsteemi lahti alampalgast. Millegipärast ei ole sellest teavitatud ametiühingute allorganisatsioone. Tegelikult on kokkulepe juba sündinud ja kõik osapooled on nõus tõstma alampalga 1600 kroonile. Minule tundub, et ametiühingud provotseerivad praegu teadlikult ekstreemseid olukordi ning streigiähvardustega üritatakse kasvatada oma populaarsust.