Riik võtab töötajalt matti

Ettevõtte eduka äri olulisim eeldus ehk prioriteet nr 1 on inimene, kinnitas Äripäeva konverentsil ?Äriplaan 2001? viimase aja kuulsaim e-miljonär, arvutifirma Helmes juht Jaan Pillesaar. Uusi ideed, uusi lahendusi ei sünnita mitte tööpink, vaid selle taga töötav inimene.

Samas tundub mulle, et ehkki paljud ettevõtjad on selle ideoloogia omaks võtnud ? seda kinnitab ettevõtete kulustruktuuris üha suurenev palgafondi osakaal ? pole riigi maksupoliitika selle uue aja ärireegliga sugugi kaasa läinud.

Tüüpiline tänapäeva ettevõtte tippspetsialist on 25?30aastane, tema brutosissetulek on umbes 15 000 krooni ning ta üritab töö kõrvalt hankida uusi teadmisi ülikooli õhtuses või kaugõppeosakonnas. Loomulikult ei mahu tema tööaeg seadusega reglementeeritud 40 tunnisesse töönädalasse. Ja muidugi on ta valmis kiirelt reageerima kõikvõimalikele tööpakkumistele, mida teevad talle ettevõtte konkurendid.

Millised on võimalused head spetsialisti ettevõttes hoida, rahuldades tema vajaduste hierarhiat alates turvatundest kuni eneseteostuseni välja?

Lihtsaim viis on tõsta palka. Tõsi, mõju on suhteliselt lühiajaline, kuid vähemalt on töötaja lahkumine ehk mõneks ajaks edasi lükatud. Siin aga astub vahele riik, kes igalt palgakroonilt võtab ikka oma 26+33 jagu laiali jaotamiseks.

Et üha enam minnakse ettevõtluses üle projektipõhisele ettevõtlusele, siis oleks ju võimalik töötajale püstitada projekti konkreetne eesmärk ja selle eduka teostumise korral väärtustada tehtud tööd ühekordse preemia maksmisega. Ka siit võtab riik oma, ikka 26+33.

Võib ju proovida kinnistada töötajat muude teguritega, näiteks mängida töötaja turvatundele ja tekitada ettevõtte oma pensionifond. Kuid loomulikult võtab maksuamet erinevalt mõnede teiste riikide ametivendadest sellest täie rauaga matti.

Areneda tahtev ja arenev inimene on ettevõttele õnnistuseks, võib-olla saaks ettevõte abiks olla töötajale koolituskulude kinnimaksmisel. Riigi poolt vaadates on aga tegemist erisoodustusega, iga töötaja koolitusse (v.a täienduskoolitus) läinud kroon tuleb ettevõtjal tegeliku kulu saamiseks korrutada 1,8ga.

Võiks ju läheneda ka teiselt poolt, riik võtaks küll oma maksud, kuid jätaks inimesele lõppkokkuvõttes rohkem raha kätte, lubades tal maksustatavast tulust kanda mõned tema tööga seotud kulud, osaliselt on selline maksupoliitika rakendatud näiteks Saksamaal.

Tänases Eestis saab palgatöötaja aga tulumaksu tagasi vaid koolituselt.

Näiteid on veelgi, kokkuvõttes kipub praeguse maksupoliitikaga ettevõtja ideaal töötajast, kes on koolitatud ning motiveeritud looma lisaväärtust ja mitte ainult kellast kellani, kalduma pigem ulmevaldkonda.

Maksupoliitika tundub soosivat pigem elutuid kapitali vorme. Maksusoodustused soodustavad investeerimist seadmetesse ja hoonetesse, mitte inimestesse, kes tegelikkuses uut väärtust ettevõttesse loovad.

Probleem muutub lähiaastail ilmselt üha teravamaks. Tõenäoliselt tekib ka siin üha enam teabeettevõtteid, kus kulu töötajatele on oluliselt suurem kui kulu seadmetele ja muudele tootmisvahenditele. Tundub, et inimesele tehtavate kulude kasvutrend on vääramatu ning sellega peavad ettevõtjad paratamatult kaasa minema.

Globaalsesse majandusse, kuhu Eestigi ettevõtja peaks suunduma, ei pruugi aga sugugi jõuda ettevõte, mille igalt töötajate väärtustamisele läinult kroonilt võtab riik halastamatult ülikõrget maksu.