VEBi nõuete seos Eesti maksumaksjaga

Pärast Äripäeva uudise ?Miljardi krooni eest nõudeid Eesti riigi vastu? (16.11) ülesriputamist Delfis tekkis sealsetel kommentaatoritel küsimus, mis on Eesti maksumaksjal pistmist ettevõtete võlaga Venemaa Välismajanduspangale (VEB). Maksumaksjat puudutab asi kolmes aspektis.

Esiteks nende ettevõtete puhul, mis täna veel eksisteerivad, aga kelle puhul VEB suudab tõestada oma nõudeõigust. Nendega on probleem selles, et nt Kunda Tsemendi puhul ei teadnud sellest midagi erastaja. Sealt jõuab asi erastamisagentuurini. Kuid viimane on riiklik nähtus ja kasutab ka riigi ehk maksumaksja raha. Tegelikult on tema käes muidugi erastamistega seotud raha, kuid mis muidu ja normaalse EA tegevuse hääbudes oleksid siiski meile kõigile (riigile) kuuluvad. Müüdi ju riigi vara.

Teiseks on probleem seotud selliste avalik-õiguslike isikutega nagu Tartu Ülikool, kelle puhul VEBi nõudeõiguse tõestamise korral kerkib küsimus ? kuhu on vastav laen kadunud Tartu Ülikooli bilansist? Nad nimelt väidavad, et seda seal ei ole kunagi olnud. Maksmise korral on ju selge, et Tartu Ülikool elab maksumaksja rahakotil. Kolmas probleem on seotud nende rahadega, mis jäid meie ettevõtetel kinni VEB-i. Õigemini on tegemist rahadega, mis meie ettevõtted paigutasid kohalikku panka (UBB, PEAP ja PEP). Tänaseks on juba üks kohtulahend, kus tunnistatakse nende nõuete olemasolu vastavat ettevõtete puhul Ühispanga vastu. Kui vastab tõele väide, et neil ei ole asjaga mingit pistmist, siis kellel on? Asjaga on väidetavalt tegelenud Eesti Pank. Alguses väitis ju Ühispank, et tema ei tea VEBist midagi. Nüüd on tal nõue. Kui aga Ühispank nö "lõhki läheb" ja selgub, et asja taga on tõesti Eesti Pank ja nõuded on hoopis EP vastu, siis EP on ju taas otsast otsani maksumaksja rahal.