Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vikerkaare harutamine
Eaka daami ja noore mehe vahel puhkenud tavatu sõprus mõjub ehmatavana vaid kõrvalseisjatele. Loo tegelased tavaliselt hirmu ei tunne.
Järgmisel nädalal murrab nädala selgroo Ugala suurel laval esietenduv ?Harold ja Maude.?
Lisaks armastusloole on seda peetud veel komöödiaks ning paljude (eelkõige filmisõprade) jaoks omab ta suisa kultuslikku tähendust. Eelkõige on aga tegu ääretult elujaatava ja värvika looga.
?Haroldi ja Maude?i ? nimitegelasteks on eakas daam ja poisiohtu mees, kes kumbki ei mahu mingil juhul nimetuse alla ?tavaline?. Sestap polegi ebatavaline, et nende vahel tekib sõprus, mille läbi kumbki pool rikkamaks saab ja mis mõjub ehmatavana vaid kõrvalseisjaile.
Lavastaja Kaarin Raidi sõnul püütakse Haroldi ja Maude?i loos läbi kerge ja maheda huumoriprisma kõnelda lihtsate tõdede väärtusest, positiivsest eluhoiakust ja ellusuhtumisest ning sellest, et maailm pole must-valge, vaid värviline. Oluline on lihtsate tõdede väärtustamine.
?Me tahame vikerkaare lahti harutada, et ta siis pärast uuesti kokku panna,? ütleb Kaarin Raid.
?Haroldi ja Maude?i? on kirja pannud noor vihane ameeriklane Colin Higgins aastal 1971, mil valmis ka samanimeline film, mis peagi müüdi maine saavutas.
Eesti lavale jõudis Haroldi ja Maude?i lugu prantsuse teatri- ja filmimehe Jean-Claude Carriere?i dramatiseeringuna esimest korda 1978. aastal Eesti Draamateatris. Lavastajaks oli toona Merle Karusoo.