28. november 2000 kell 22:00

Tulumaksukärped on etem lastetoetus

Üks teravamaid sotsiaalse õigluse küsimusi on riigi toetused paljulapselistele peredele. Pole ju saladus, et nende elujärg on üldjuhul kehvem kui lastetutes või ühe-kahelapselistes peredes. Praegu ei ole need soodustused kuigi suured, ehkki rahvastiku laiendatud taastootmise garanteerivad alles kolmandad lapsed peredes.

Rahalisi soodustusi saab teha vähemalt kahel erineval moel: kas lastetoetused n-ö otse peo peale maksta või teha lastega peredele muid, näiteks tulumaksusoodustusi. Võib arvata, et paljulapselised vanemad on huvitatud raha kiirest ja kindlast kättesaamisest, seega just esimesest variandist.

Valitsus, kes ise algatas tulumaksuseaduse muudatused, on teinud lahti ka teise tee: tulumaksusoodustused alates pere kolmandast alaealisest lapsest. Valitsuse toetusskeem on välja arendatud tulumaksuvaba miinimumi printsiibist lähtudes: igale alaealisele lapsele alates kolmandast rakendub üks tulumaksuvaba miinimum, mis on järgmisel aastal 12 000 krooni, 1000 krooni kuus. Niisugune skeem annaks paljulapselistele isadele-emadele tagasi kokku umbes 100 miljonit krooni aastas, tõsi, mitte enne 2002. aastat.

Tulumaksusoodustus tähendab 12 000 kr × 26% = 3120 krooni suurust toetussummat aastas, 260 krooni kuus, tingimusel, et pere tulubaas on piisavalt suur.

Tulubaasi olemasolu ongi punkt, mis saab tõenäoliselt perede suurima kriitika osaliseks: lastetoetus ei laekugi enam niisama peo peale, vaid enne selle kättesaamist tuleb üksjagu tööd teha.

Arvutagem: pere brutosissetulek peab olema 2000 krooni kuus, et kõigepealt tagasi saada kummagi vanema tulumaksuvaba miinimum. Et ühele alaealisele lapsele alates kolmandast rakenduks tulumaksuvaba miinimum, peab pere sissetulek olema vähemalt 3000 krooni; järgmise lapse toetuse saamiseks vähemalt 4000 jne. Toetuse sõltuvusse seadmine sissetulekust ilmselt ei meeldi abivajajaile.

Tänase Eesti keskmine brutopalk on umbes 5000 krooni kuus, mis ületab ka ühe töölkäiva vanema puhul praktiliselt lastetoetuste miinimumnõude: peres võib olla kuni viis alaealist last ja saab kõik ettenähtu kätte. Paraku on statistika vingerpuss see, et töölkäijatest rohkem kui pooled saavad palka alla keskmise. Kuid suure perekonna pea peaks siiski olema motiveeritud sedavõrd, et teeniks välja vähemalt keskmise palga.

Väikeste palkade järgmine aspekt on ümbrikupalk. Lähtun siinkohal üksnes iseenda rikutuse printsiibist, kui hakkan kalkuleerima, kas ei tuleks legaliseeritud palk lõppkokkuvõttes (vanaduspensioni, lastetoetuste, laenuvõimaluste jne suurenemine) kasulikum.

Kui pere on võtnud eluasemelaenu ja tasulist koolitust on saanud kas lapsed või vanemad ise, on mahaarvamised maksustatavast tulust suuremad ehk lastetoetuste tegelikuks rakendumiseks peaks pere tulubaas veelgi suurem olema.

Minu ettepanek tulumaksuseaduse muudatusele: kui pere brutotulu ei anna lastetoetuste rakendumiseks vajalikku summat kokku, suureneks puudu oleva osa võrra järgmise maksustamisperioodi tulumaksuvaba miinimum. Teiste sõnadega, järgmise aasta suuremad sissetulekud annaksid võimaluse lastetoetus tagantjärele kätte saada. Samas säilib perel stiimul töötamiseks, isegi kui majandusseis pole kõige parem. Nii kanduvad edasi nt väärtpaberikahjud.

Kui pere ei saa siiski kokku nõutavat tulu, et soodustused rakenduksid, siis pole midagi teha ? täielikku võrdsust ei tule ealeski maa peale.

Maksusoodustuste tegemine võrreldes raha peo peale ladumisega on parem ses mõttes, et sunnib suurperede vanemaid huvituma töötegemisest. Ei kao kuhugi ka senised otsetoetused igale lapsele ja paljulapselistele peredele. Seepärast on valitsuse tehtud muudatused ? kui aitad end ise, siis aitab ka riik ? õigustatud kui lisavõimalus töiselt aktiivsetele. Tähtsad on nii laste üleskasvatamine kui töötegemine täna ja praegu; muidu anname lastele üle kehvavõitu majandusliku pärandi, mistõttu oleksid nendegi pingutused vähem viljakad. Kindel on see, et lapse üleskasvatamisega seotud kulusid ei suuda täielikult katta ükski toetussüsteem.

Hetkel kuum