Kellel õnnestub internetis teenida?

Raske oleks ette kujutada tasuta koju toodavat kvaliteetajalehte, tasuta helikandjaid, tasuta liikuvaid kirju ning tasuta nõudmiseni postkasti postkontoris.

Ajalehe ja kirjade analoogidel internetis puudub küll materiaalsus, s.t neile ei kulutata paberit ja trükivärvi, kuid süsteemi kui terviku, mida hoiab üleval kallis tehnika ja haritud tööjõud, töös hoidmine ei ole sugugi odav.

Lõpptarbija on nõus raha maksma üksnes selliste võrguteenuste eest, millel eksisteerib side ruumilise maailmaga, s.t internet on vaid mugavaks vahendiks tegelikult tarbitava kauba tellimisel.

Niipea kui toode jääb digitaalseks ning arvutiekraanile ja ?kõvakettale, ei õnnestu seda internetis nullist kõrgema hinnaga müüa (võib-olla õnnestub see ühena vähestest pornolehekülgede loojatel). Aga ometi tekib taolisi internetiettevõtmisi järjest juurde.

Enamik lõpptarbijale suunatud kommertslikke internetikülgi müüb ja näitab reklaami. Kuigi internetis saab reklaami näidata palju täpsemale sihtgrupile kui muudes meediates, ei teenita seni veel internetireklaamiga tehtud kulutusi tagasi. Eesti piiratud turul tundub see kiirelt arenevate tehnoloogiate ja tugeva konkurentsi taustal lähemal ajalgi ebausutav.

Reaalsete lepingutega kaetud ettevõtetevahelised turud (B2B) on seni kõige tõhusam võrgus raha teenimise viis. Kui ettevõttel õnnestub oma toodet või teenust stabiilselt teistele firmadele müüa, kandub tegelik risk lõpptarbijani jõudmise eest ostjatele. Eriti osavad B2B turul müüjad suudavad end ostjatele niivõrd asendamatuks teha, et toodet ostetakse ka siis, kui see toob selget kahjumit.

Viimasel ajal levinud internetile spetsiifiline B2B vorm on portlet. Portlet on tegelikult otse lõpptarbijani jõudev teenus, mille eest maksab teenuse vahendaja.

Näiteks teatud kommunikatsioonitsenter ehk portaal pakub lehekülje allservas pidevat online-infot aktsiahindade kohta, kusjuures aktsiahindade sinna lehele jõudmise tagab ja korraldab börs. Börs aga küsib selle eest portaalilt raha.