Eesti puidutoore igatseb pikisilmi kodumaise tselluloositööstuse järele

Imavere Saeveski finantsdirektori Toomas Metsa sõnul kuluks Eestile ära üks korralik tselluloosivabrik, et siinsed saeveskid saaksid oma saelaastu realiseerida kodumaal. Et Eestis tselluloositehas puudub, peavad saeveskid saelaastu ümbertöötlemise võimalusi otsima väljastpoolt, näiteks Põhjamaadest. Metsa hinnangul vajaks Eesti suurune riik  tselluloositehast, mille maksumus oleks umbes kaks miljardit krooni.

?Liiga suurt tehast pole mõistlik ehitada. Arvestama peab sellega, et oleks vajalikul hulgal toormaterjali ning et hiljem oleks siin valmistatud tselluloosile välisturgu,? sõnas Mets. Tema sõnul vajab Eesti just sellist investorit, kes suudab siia rajada korraliku tselluloositehase ning hiljem toodangule ka turu leiab. Seni pole Metsa teada olnud kuulda, et keegi oleks Eestis selles osas maad kuulamas käinud. Märksa paremas seisus on tema sõnul meie lõunanaaber Läti, kus moodsa tselluloositehase tarvis juba koht valmis vaadatud.

Tselluloosi- ja paberivabriku Horizon tootmisdirektori Indrek Taali hinnangul  venib Eestisse plaanitava tselluloositehase rajamine seetõttu, et riik pole sellele õlga alla pannud. ?Eeltööst kui sellisest ei saa rääkida, sest investori siiameelitamiseks pole midagi tehtud,? märkis Taal.

Ministeeriumi andmeil on tselluloositehase ehitamisel põhivarasse tehtava investeeringu eeldatav suurus ligi 500 miljonit dollarit ja tselluloosiprojekti kogumaksumus 825 miljonit dollarit.

Paberiturg ei ole küllastunud ja paberi tarbimise maht maailmas kasvab pidevalt. Tselluloosiprojekti käivitamine ainult Eesti kapitalil ei ole selle suure mahu tõttu võimalik.

Seega on projekti eduka läbiviimise eelduseks välisinvestorite kaasamine. Seni on tselluloositehase investorite otsingud näidanud, et uue tehase potentsiaalsed rahastajad tahavad riiklikku tagatist paberipuidu hankimiseks Eestis.

Kõige suuremat huvi on tselluloositehase rajamise vastu üles näidanud aktsiaselts Larvik Cell, Horizon Pulp and Paper Ltd ja mõned Soome firmad.

Eesti Välisinvesteeringute Agentuuri direktori Mait Marrani sõnul on Eesti tselluloosi vastu korduvalt huvi tundnud mitmed üsna suured paberifirmad ? ainuüksi eelmisel aastal laekus viis päringut eri maailmajagudest.

Kuid huvi on piirdunud vaid tselluloosi ostmisega. Marrani hinnangul näitab selline huvi küll Eesti tselluloosiprojekti info jõudmist oluliste tootjateni, kes ootavad uusi tootmisvõimalusi, kuid Eestisse tselluloositehase rajamise initsiatiiv neil siiani puudub.

Võimalusena võiks mõelda konkreetse tehase projekti ettevalmistamist riigi vahenditest sellise tasemeni, et jääks ainult kopp maasse lüüa, ehk valida tselluloosi tootmise protsess ja maht, valida asukoht ning läbida kõik etapid projekteerimisest ehituslubadeni. See aga tähendaks tselluloositootja eest valiku tegemist nii tehnoloogia kui mahu osas, millega huvitatu leidmise risk tõuseb, leiab Marran. Marrani teatel on Euroopas viimasel ajal ainuke olulise riigipoolse abiga tselluloositehase projekt käivitunud Saksamaal Austria firma Merceri poolt rajatava tehase näol, milles Saksa riik osales 1/3 ulatuses. Eesti tselluloositööstuse seisukord on Mait Marrani hinnangul sarnane Lätiga, ainult et sealne viimane töötav nõukogudeaegne tehas suleti paari aasta eest. Praeguseks on Lätis leitud konkreetne läbirääkimiste partner, kellega tehakse edasisi uuringuid. Uuringute eesmärk on 2003. aastaks selgitada, kas 800 000tonnise aastavõimsusega keemilise tselluloositehase rajamine Lätti on võimalik.

Majandusministeeriumi andmeil on arutuse all lisaks suurele tselluloositehasele ka väiksemate  tselluloositehaste ehitamise otstarbekus. Kuna töö veel käib, ei soovi ministeerium midagi kindlat välja öelda.

Läti ja Leedu edusammud tselluloositööstuses olenevad eelkõige sellest, millised on tselluloosi maailmaturu hinnad. Lisaks maailmaturu hindadele on investoritele oluline riigipoolsete garantiide olemasolu infrastruktuuri väljaehitamisel või puiduressursi garanteerimisel. Selles osas on Eestil selge eelis, sest ligemale pool metsaga kaetud pindalast on riigi omanduses. Lätis saab oluliseks, kui kiiresti õnnestub neil metsakasutuslepingud kokku koguda.

Eesti konkurentsivõime tõstmine teiste riikide suhtes (Läti, Leedu, Skandinaavia maad) eeldab oluliste riigipoolsete materiaalsete vahendite eraldamist projekti toetamiseks või tehase rajamist riigi kulul.