Eesti puidutoore igatseb pikisilmi kodumaise tselluloositööstuse järele

Imavere Saeveski finantsdirektori Toomas Metsa sõnul kuluks Eestile ära üks korralik tselluloosivabrik, et siinsed saeveskid saaksid oma saelaastu realiseerida kodumaal. Et Eestis tselluloositehas puudub, peavad saeveskid saelaastu ümbertöötlemise võimalusi otsima väljastpoolt, näiteks Põhjamaadest. Metsa hinnangul vajaks Eesti suurune riik  tselluloositehast, mille maksumus oleks umbes kaks miljardit krooni.

?Liiga suurt tehast pole mõistlik ehitada. Arvestama peab sellega, et oleks vajalikul hulgal toormaterjali ning et hiljem oleks siin valmistatud tselluloosile välisturgu,? sõnas Mets. Tema sõnul vajab Eesti just sellist investorit, kes suudab siia rajada korraliku tselluloositehase ning hiljem toodangule ka turu leiab. Seni pole Metsa teada olnud kuulda, et keegi oleks Eestis selles osas maad kuulamas käinud. Märksa paremas seisus on tema sõnul meie lõunanaaber Läti, kus moodsa tselluloositehase tarvis juba koht valmis vaadatud.

Tselluloosi- ja paberivabriku Horizon tootmisdirektori Indrek Taali hinnangul  venib Eestisse plaanitava tselluloositehase rajamine seetõttu, et riik pole sellele õlga alla pannud. ?Eeltööst kui sellisest ei saa rääkida, sest investori siiameelitamiseks pole midagi tehtud,? märkis Taal.

Erinevalt Metsast on Taal seda meelt, et vajame kahte võimsat tselluloosivabrikut, kusjuures investeeringu suurus jääb miljardi dollari piiresse.  ?Toormaterjali jagub,? kinnitas Taal. ?Piisava eeltöö korral oleks tselluloositehase ehitustööd juba käimas. Usun siiski, et viie aasta pärast on Eestis tselluloositehas.?

Keskkonnaministeeriumi metsandusosakonna juhataja Andres Talijärve sõnul on praegune tselluloositööstus Eestis praktiliselt olematu ning kogused, mida toodetakse, ei mahu Euroopas pildi peale. Eestis tekib tselluloositootmise tooret üle nelja miljoni tihumeetri. Seega võiks lahedalt rajada 500 000 tonni suuruse võimsusega tehase ? toorme puudust kindlasti ei tekiks, kui arvestada ka impordiga naaberriikidest, näiteks Venemaalt ja Lätist.

Tehase asukohale on Talijärve sõnul kaks olulist nõuet ? vesi ja sadam. Äärmisel juhul ka raudteesõlm, sest oluline on nii toorme juurdevedu kui ka toodangu äravedu. Täpset kohta võib igaüks kaardilt ise otsida,  kuid arvesse tulevad siiski sadamalinnad. Samas hoidub Talijärv ütlemast, kui palju raha Eesti tselluloositehase tarvis vajaks ? investeeringu suuruse üle otsustavad investorid, keda ei huvita tselluloosi tootmine kui protsess, vaid toodangu müümine.

Andres Talijärv on seisukohal, et seni on Eestis käinud vägagi potentsiaalseid ja arvestatavaid investoreid. ?Ilmselt võtab neil hoogu maha tselluloositurule peatselt saabuv depressioon, kuigi ka täna võib keegi tõsiselt arvutada Eestis tselluloosi tootmise tasuvuse üle,? arvab Talijärv. Samas nentis ta, et tselluloosivabriku rajamisel võib saada takistuseks eestlastele omane otsustamatus oluliste küsimuste lahendamisel. Näiteks võib tehase asupaiga potentsiaalne omavalitsus plaanile vastu olla ja asi jääb seisma.

?Lätis arutatakse asja küllaltki tõsiselt, kuid lõplikku otsust langetatud ei ole. Kui Lätti tuleb tselluloositööstus, siis lükkub Eestisse tehase rajamine ilmselt edasi. Leedu kohta täpsem informatsioon puudub, kui midagi tõsist oleks teoksil, oleks sellest juba kuulda,? märgib Talijärv. Majandusministeeriumi avalike suhete talituse juhataja Karin Ritsi teatel on ministeerium korduvalt kinnitanud oma positiivset suhtumist Eesti tselluloositööstuse investeeringutesse. Ministeeriumi hinnangul on Eestisse loodud arvestatav majanduslik keskkond uute metsaressursse vääristavate tootmisüksuste rajamiseks. Tselluloosi tootmine tähendaks puidu viiekordset vääristamist võrreldes toormaterjali ekspordiga.

Eesti metsanduse arenguprogrammi raames tegid Soome konsultatsioonifirma Indufur OY eksperdid koos Eesti spetsialistidega  eeluuringu tselluloositehase ehitamiseks Eestisse. Uuringust nähtub, et tselluloositehase varustamiseks on Eestis puitu piisavalt ning tehase rajamine on tehniliselt teostatav ja majanduslikult õigustatud. Positiivse hinnangu andis uuringule ka Eesti Paberitööstuse Liit.

Majandusministeeriumi tellimusel valminud uuringust Eesti metsatööstuse arengu strateegia ja Eesti tselluloositehase rajamise majanduslikust otstarbekusest tselluloositurule järeldub, et Eestisse oleks otstarbekas rajada 600 000 tonnise aastatoodanguga tselluloositehas.

Samast uuringust järeldub, et tselluloosiks töötlemine vääristab paberipuidu iga tihumeetri kolmekordseks võrreldes paberipuidu ekspordihinnaga. Ka selgub uuringust, et tehase rajamisega suureneb Eesti ekspordimaht 280 miljoni dollari võrra ja sama summa võrra väheneks Eesti kaubavahetuse bilansi defitsiit. Uues tehases saaks tööd umbes 500 inimest ning tehase puiduga varustamine annab tööd veel 1000?1500 inimesele. Koos kaudsete tegevustega annaks tehas tööd 4000 inimesele.

Ministeeriumi andmeil on tselluloositehase ehitamisel põhivarasse tehtava investeeringu eeldatav suurus ligi 500 miljonit dollarit ja tselluloosiprojekti kogumaksumus 825 miljonit dollarit.

Paberiturg ei ole küllastunud ja paberi tarbimise maht maailmas kasvab pidevalt. Tselluloosiprojekti käivitamine ainult Eesti kapitalil ei ole selle suure mahu tõttu võimalik.

Seega on projekti eduka läbiviimise eelduseks välisinvestorite kaasamine. Seni on tselluloositehase investorite otsingud näidanud, et uue tehase potentsiaalsed rahastajad tahavad riiklikku tagatist paberipuidu hankimiseks Eestis.

Kõige suuremat huvi on tselluloositehase rajamise vastu üles näidanud aktsiaselts Larvik Cell, Horizon Pulp and Paper Ltd ja mõned Soome firmad.

Eesti Välisinvesteeringute Agentuuri direktori Mait Marrani sõnul on Eesti tselluloosi vastu korduvalt huvi tundnud mitmed üsna suured paberifirmad ? ainuüksi eelmisel aastal laekus viis päringut eri maailmajagudest.

Kuid huvi on piirdunud vaid tselluloosi ostmisega. Marrani hinnangul näitab selline huvi küll Eesti tselluloosiprojekti info jõudmist oluliste tootjateni, kes ootavad uusi tootmisvõimalusi, kuid Eestisse tselluloositehase rajamise initsiatiiv neil siiani puudub.

Võimalusena võiks mõelda konkreetse tehase projekti ettevalmistamist riigi vahenditest sellise tasemeni, et jääks ainult kopp maasse lüüa, ehk valida tselluloosi tootmise protsess ja maht, valida asukoht ning läbida kõik etapid projekteerimisest ehituslubadeni. See aga tähendaks tselluloositootja eest valiku tegemist nii tehnoloogia kui mahu osas, millega huvitatu leidmise risk tõuseb, leiab Marran. Marrani teatel on Euroopas viimasel ajal ainuke olulise riigipoolse abiga tselluloositehase projekt käivitunud Saksamaal Austria firma Merceri poolt rajatava tehase näol, milles Saksa riik osales 1/3 ulatuses. Eesti tselluloositööstuse seisukord on Mait Marrani hinnangul sarnane Lätiga, ainult et sealne viimane töötav nõukogudeaegne tehas suleti paari aasta eest. Praeguseks on Lätis leitud konkreetne läbirääkimiste partner, kellega tehakse edasisi uuringuid. Uuringute eesmärk on 2003. aastaks selgitada, kas 800 000tonnise aastavõimsusega keemilise tselluloositehase rajamine Lätti on võimalik.

Majandusministeeriumi andmeil on arutuse all lisaks suurele tselluloositehasele ka väiksemate  tselluloositehaste ehitamise otstarbekus. Kuna töö veel käib, ei soovi ministeerium midagi kindlat välja öelda.

Läti ja Leedu edusammud tselluloositööstuses olenevad eelkõige sellest, millised on tselluloosi maailmaturu hinnad. Lisaks maailmaturu hindadele on investoritele oluline riigipoolsete garantiide olemasolu infrastruktuuri väljaehitamisel või puiduressursi garanteerimisel. Selles osas on Eestil selge eelis, sest ligemale pool metsaga kaetud pindalast on riigi omanduses. Lätis saab oluliseks, kui kiiresti õnnestub neil metsakasutuslepingud kokku koguda.

Eesti konkurentsivõime tõstmine teiste riikide suhtes (Läti, Leedu, Skandinaavia maad) eeldab oluliste riigipoolsete materiaalsete vahendite eraldamist projekti toetamiseks või tehase rajamist riigi kulul.