Algaja ettevõtja esimene samm laenumaastikul on faktooring

Vastloodud firma juhi esimene küsimus panga kliendihalduri poole pöördudes on enamasti: Kas pank üldse finantseerib alustavaid projekte? Vastuseks on alati kindel ?jah? ning edasi suundutakse äriplaani üle vaatama.

Millised on plaanide teostamise tegelikud probleemid? Esimesteks tõsisteks takistusteks kujunevad tagatis ja omafinantseering. Esimese puhul on eelkõige mureks selle olemus, ehk mida saab pantida. Loomulikult ka selle puudumine alustaval ettevõttel. Tagatiseks võib olla kommertspant, ehitise pant, hüpoteek. Omafinantseerimise puhul tekib küsimus, miks me seda üldse vajame, kui on juba olemas äärmiselt hea äriidee? Omafinantseeringut on vaja eelkõige riskide hajutamiseks. Eeldame, et omakapitali investeering motiveerib ettevõtjat tegutsema ka rasketel aegadel koos pangaga ettevõtte heaks.

Kuid on ka tooteid, kus kasutatakse riskide hajutamiseks debitoorse võla ostmist (faktooring) või üksikute suuremate tehingute puhul ka kaupa ennast panga poolt omandatuna (kaubanduse finantseerimine). Alustavale ettevõttele on tõenäoliselt parimaks tooteks faktooring.

Panga poolt vaadatuna äriplaanidega üldjoontes probleeme pole, mis ei tähenda, et midagi paremini ei saaks teha. Miks nii? Arvan, et küsimus ei ole mitte niivõrd ettevõtete planeerimisoskuses, kui tegelikult selles, et plaanid on tihti liiga suures osas määratud vaid pangale esitamiseks ja ei oma ettevõttele reaalset juhtimislikku väärtust.

Kui on tegemist plaaniga, mille järgi funktsioneeriks kogu ettevõte, siis on ka plaan ise, sõltumata formaadist ja teooriale vastavusest valmis meile esitamiseks.

Küsimusi võib tekkida kulude planeerimise ning eelarvete ja rahavoogude koostamisega. Pangale on need aga äärmiselt olulised. Eriti vajalikud on kulude-tulude reaalsed allikad ehk tekkepõhjused. Kas olete need detailselt läbi mõelnud?

Enamasti on paberil pealiskaudne visioon ? pole näidatud konservatiivset tulu ja kuluplaneeringut, samuti detailset vastust, kes on ettevõtte kliendid. Miks nad ostavad just sellest firmast ehk mis on lisaväärtus kliendile. Siit tulenevadki rahavood ja muud finantsnäitajad. Mis tagab toote, teenuse osutamise piisava kvaliteedi?

Nüüd jõuame selleni, mille põhjal langetatakse krediidiotsus ehk panga küsimused äriplaani kohta:

? Kas on tegemist reaalsete kuludega?? Kas tulud on reaalselt planeeritud?? Mis on tulueelarve ?taga ?, täpsemalt: millised materjalihinnad ja tarnijad ühelt poolt ning tootmispotentsiaal ja kliendibaas teiselt poolt tagavas sellise tulu?? Kas finantseerimiseks on valitud õige toode? Kas see tagab ettevõttele maksimaalse tulu? (Siin peaks ideaalis leidma ettevõtte ?pudelikaela?, mida mõjutada finantseeringuga, et efekt oleks maksimaalne.)? Kuidas teenindatakse sel juhul laen? (Kuidas toimub laenu tagasimaksmine). Õige on siin vaadata ka suhtarvu DSCR ehk võlateeninduse kattekordajat, mis näitab ettevõtte võimet laenu tagastada tema tegevusest tulenevatest rahavoogudest.? Kas omafinantseering on olemas? Siin hindame sisuliselt ettevõtja soovi meiega riske jagada. Omafinantseering on vajalik eelkõige selleks, et ettevõtjal oleks maksimaalne rahaline motivatsioon ettevõtet arendada, elus hoida.? Kas on olemas pant? Vastuvõetavad on sisuliselt kaks pandiliiki: kinnisvara ja kommertspant. Samuti aktsepteerime ehitisepanti. Millised on võimalikud alternatiivtooted?

Finantseerimisel on start-up ettevõttel kasutada liisingu ja faktooringu tooted. Finantskulu aitab alandada garantiikiri ja LC. Kliendi poolt vaadates tasub alati läbi kaaluda kogu finantseerimisportfelli kulu bilansi passivapoolel ja kombineerida erinevaid tooteid, millel on see madalam, samuti ei ole finantseerimishinnas alati selge, kas intress on kogu kulu.q

Autor: Alo Lillepea