Selle aasta algusest toimib ÄS 291 peatükk, mis annab põhiaktsionärile õiguse üle võtta vähemusaktsionäri aktsiad viimase tahte vastaselt. Äriseadustiku § 3639 kohaselt on ülevõtmisotsus EVK?s aktsiate väikeaktsionärilt suuraktsionärile ülekandmise aluseks.
Seega, omandi lõpetamise aluseks ei ole mitte poolte tahtele vastav leping, vaid asjast huvitatud enamusaktsionäri suvaotsustus. Tegemist on sundvõõrandamisega, kuna sundvõõrandamine tähendab omandi äravõtmist vastuolus omaniku tahtega, kuid selle erisusega, et seda tehakse teise omaniku erahuvides.
Äriseadustiku § 3632 ja § 3634 sätestavad ebaadekvaatse mehhanismi aktsiate eest ?õiglase? hüvitise määramiseks, mille kohaselt hinna määrab selget huvide konflikti omav põhiaktsionär, kelle enesele soodsat hinnangut kinnitab tema enda poolt palgatud audiitor.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tegemist on ?maffialiku pakkumisega, millest ei saa ära öelda? s.o. fakti ette pandud omanikul ei ole antud õigust temalt aktsiate äravõtmisega mitte nõustuda, vaidlusesemeks saab olla vaid hüvitis.
Ülevõtmissätted on vastuolus omandi puutumatuse ja võrdse kaitstuse põhimõttega. Põhiseaduse § 32 keelab omandi sundvõõrandamise erahuvides isegi siis, kui hüvitis on õiglane. Põhiseaduslik omandi võrdse kaitstuse printsiip tähendab nii ?suure?, kui ka ?väikese? omandi võrdset kaitstust.
Põhiaktsionäri erahuvi saada 100 aktsionäriks ei ole põhiseadusega kaitstud väärtus, küll on aga seda väikeaktsionäri õigus omandi puutumatusel. Suuraktsionär saab teostada omandiõigust ja ettevõtlusvabadusest ka vähemusaktsionäride olemasolul, kuid vähemusaktsionär ei sa samu põhiseaduslikke õigusi kasutada sundülevõtmise korral, mistõttu põhiseaduslike õiguste äravõtmine ühelt omanike grupilt ei ole põhjendatud, vajalik ega proportsionaalne.
Põhiseaduse § 31 garanteerib õiguse tegelda ettevõtlusega. Investeerimine aktsiatesse ja osalemine aktsiaseltsi kõrgeimaks organiks oleva üldkoosoleku töös on kõige massilisem ettevõtluses osalemise vorm (ÄS § 226, 290), mis ei ole piiratud selliste kategooriatega nagu äritegevuse väiksus või aktsiate väike arv. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et õiguskindlus ja legitiimne ootus on põhiseaduslikud printsiibid. ÄS kehtestati 01.09.1995 ja sellest ajast kehtis aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtte (ÄS § 272) ning aktsionäriõigused (ÄS § 226) olid garanteeritud äriühingu õigusliku eksistentsi lõpuni.
Investorid ei pidanud investeeringu tegemisel ette nägema tulevikus suuraktsionäride huvides tehtavat seadusemuudatust. Eriti sõnamurdlik on seadusemuudatus isikute suhtes, kes tegid varem pikemaajalise investeeringu, lootes aktsiate väärtuse tõusule, dividendidele või likvideerimisjäägile.
Võrdne kohtlemine on põhiseaduslik printsiip Puudub mõistlik seletus, millised on need pakilised eesmärgid, mis annavad aluse vähemusaktsionäri ilmajätmiseks sellistest põhiseaduslikest õigustest nagu omandiõigus ja ettevõtlusvabadus, situatsioonis, kus vähemusaktsionäride olemasolu ei ohusta mingeid põhiaktsionäri põhiseaduslikke õigusi.
Huvigruppide lobitööst innustatud läbimõtlematu agarus põhivabadusi riivavate normide vastuvõtmisel on Riigikogu puhul sümptomaatiline. Ülevõtmisnormide tulemusel tekkiv väikeaktsionäride omandi sundvõõrandamise tagajärjed on loomulikult tühised, näiteks talebaanliku kriminaalmenetluse koodeksi
§ 67 vastuvõtmise kõrval, mis võimaldab inimest ilma süüdistuseta s.o. ka ilma reaalse kaitseõiguseta vahi all hoida 30 päeva. Samas tuleb tõdeda, et ahistavate normide autorid muutuvad praktikas, nendest tingitud isiklike probleemide tekkimisel, aktiivseteks põhiseaduslike väärtuste pooldajateks.