Roheline elekter ja vaidlemata vaidlus

Elekter on raha. Kui räägime elektrist, mõtleme eelkõige kilovatt-tunni hinda või Narva jõujaamade katelde remondile kuluvat raha. Me ei mõtle sellele, et elekter on puhas pesu või kuum kohv ning tööstuses nt hööveldatud lauavirn. Vaevalt et kodus kohvi rüübates tuleb meelde, et elekter on ka Narva kateldes põletatud väärtuslik maavara, mille võiks ehk ahju ajamata jätta. Põlevkivi kõlbab enamakski kui ahjukütuseks.

Kaks kolmest Eesti elanikust teab alternatiivenergeetikast vähe või pole sellest kuulnudki. Saar Polli juunikuise küsitluse tulemused on mõnevõrra üllatavad, sest kas või seoses NRG tehinguga on meedia põhjalikult energeetika teemat käsitlenud. Küsitlusest selgub, et elekter on raha. Alternatiivenergeetikute toodetu eest on iga kahekümnes küsitletu nõus maksma 20 senti, 2 on nõus kuni krooni rohkem maksma. Pole keeruline ära arvata, et küsitletud mõtlevad eelkõige omaenda toimetulekule, ei millelegi muule.

Tuulikud ja hüdrojaamad on energiafirmade murelaps, sest neis toodetu peavad nad ostma kallima hinnaga kui Narva jõujaamade oma. Fortum põtkis seni, kuni Läänemaale ehitatava Eesti moodsaima tuulepargi toodangu nõustus ostma Eesti Energia. Viimane ähvardab tarbijaid hinnatõusuga, kui taastuvenergeetika osa kasvab.

Eesti Energia ja alternatiivtootjate vaidlus käib kilovatt-tunni hinna üle. Ettevõtjaile on efektiivsus mõistagi oluline, aga põhimõttelised vaidlused peaksid käima miski muu ümber. Sotsioloog Andrus Saar ütles küsitlust kommenteerides, et olulised vaidlused on vaidlemata. Tarbijad ei oska tahta või põlata taastuvenergiat ega hinnata selle väärtust.

Tuulest või veest elektrit tootes asub esimesel kohal keskkonnakaitse. Ennekõike puhas õhk ja vesi ning taastumatu loodusvara säästlik majandamine, siis küsimus, palju me selle eest oleme nõus maksma. Viimaseks peaks energiaturuinspektsioon tegelema energeetika mõistliku kasumlikkusega.

Autor: Andrus Karnau