Vilosius: ametühingud on kehvad läbirääkijad

Ei takista midagi. See on Euroopa mõistes klassikaline kolmepoolne eelnõu, kus osalised ettevõtjad, ametühingud ja valitsus. Kuna see on eelmise valitsuse eelnõu ja nad (Ametiühingute Keskliidu peasekretär Raivo Paavo, Mõõdukad) seda kritiseerivad, siis nad astuvad enda vastu. Praegune eelnõu valmis ajal, mil sotsiaalminister oli Eiki Nestor. Nad näitavad, et jätsid midagi tegemata ja ei kooskõlastanud tookord seisukohti piisavalt.

Mida oleks praeguses olukorras kõige otstarbekam teha: kas Riigikogule esitatud 50 muudatusettepanekut läbi arutada ja seadus vastu võtta või peaks valitsus eelnõu tagasi võtma ning algatama arutelu otsast peale?

Ma ei näe põhjust, miks valitsus peaks eelnõu tagasi võtma. Kuna seaduseelnõu on läbinud esimese lugemise, siis ei saa Riigikogu seda menetlusest välja arvata.

Kes need 50 muudatusettepanekut Riigikogule esitas, mida ametiühingud nimetavad enda omaks?

Ma ei oska öelda, kes need konkreetselt esitas, sest esitada saavad kõik, kes tunnevad vajadust ning mingi ideega hingesugulust. Ametiühingud on Riigikogus esindatud oma liikmete kaudu, kes kuuluvad erakondadesse.

Kas sellisel juhul võib öelda, et ametiühingud suruvad oma nõudmisi, mille osas nad ei suutnud tööandjatega kokku leppida, Riigikogus läbi muudatusettepanekutena?

See on alati võimalik, kuid korrektne oleks jääda kokkulepete raamidesse.

Kui seadust hakkab menetlema järgmine Riigikogu koosseis, siis kui kaugele tulevikku vastuvõtmine lükkub?