Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keeruliseks aetud lihtsad asjad
Eelmise reede Äripäeva juhtkirjas (vt
NB! Alanud on masinate maksustamise aeg) nuheldakse kultuuriministeeriumi kirglikult mingite koledate plaanide eest maksustada koopiamasinad, kahtlustatakse ministeeriumi loobumises võitlusest piraatlusega ja hullus kavas Eesti koolid põhja lasta. Ja mis eriti kole, ministeerium olevat alustanud isegi võitlust infoühiskonna, s.t tule-viku vastu. Tõesti jube lugu Muidugi juhul, kui see kõik tõsi oleks. Kuid ei ole, sest toodud etteheited ja kahtlused on alusetud.
Juba kolm aastat on Autoriõiguse seaduses norm, et autoril ja kirjastajal on õigus saada õiglast tasu teose kopeerimise ehk paljundamise eest. Kuna autoriõiguse seadus saab sel kuul 10 aastat vanaks, pole ilmselt enam vajadust hakata siin uuesti selgitama autori õigusi oma teosele. Meenutan vaid üldtuntud põhitõde, et autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, keelata või lubada oma teose kasutamist teiste poolt ja saada tasu oma teose kasutamisest.
Autoriõiguste austamine on tsiviliseeritud kultuurriigi üks tunnuseid. Eesti on selle valiku selgelt teinud ja Euroopas tunnustatud põhimõtted on au sees ka Eestis. Kultuuriministeeriumi kohus on kaitsta autorite hu-ve ja me teeme seda seaduse järgi.
Paljundustasu hakkavad tulevikus maksma seadmete operaatorid, s.t need asutused või firmad, kes paljundavad kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid. Selle tasu arvestamise, kogumise ja jaotamise korra kehtestab valitsus oma määrusega ja see peaks hakkama kehtima 2004.
Selge, et paljundustasu maksjate ring ei saa olla väga lai ja tasu kõrge. Eesti olud ja võimalused on siin määravad. Tõenäoline, et suur osa sellest tasust hakkab tulema riigieelarvest, nagu ka raamatukogulaenutustasu puhul.
Piraatlusega võitlemine on jätkuvalt riigi üks prioriteete ning kultuuriministeeriumil on siin endiselt aktiivne roll. Kuid antud juhul pole teema piraatlusega seotud.
Oluline on nentida tõsiasja, et mingit selle tasu kogumise, arvestamise või jaotamise korda pole veel olemas ja määrust looma hakkav töörühmgi luuakse alles mitme kuu pärast. Praegu on selle teema käsitlemisel ainus kindel alus viidatud kohad seaduses, ei muud.
Niisiis, pole olemas mingit kultuuriministeeriumi laiduväärset kava maksustada koopiamasinad 2004, vaid seaduses on juba 1999. aastast kehtiv säte, et koopiaseadmete operaatorid hakkavad paljundamise eest tasu maksma korras, mida hakatakse ühiselt välja töötama. See norm on valdkonna tegijail ammu teada.
Nagu teistegi õigusaktide puhul, läheb kultuuriministeerium selle määruse koostamisel ammu äraproovitud teed mööda, luues eelnõu jaoks tegusa töörühma, kuhu kaasatakse loomulikult kõigi osapoolte esindajad. Just see loodav töörühm peaks nn paljundusmaksu osas jõudma Eesti jaoks optimaalse mudelini ja kindlasti seisab sel teemal ees veel palju arutelusid ja tuliseid vaidlusi. Kuid need võiks olla ühtset ees-märki silmas pidavate asjatundjate väitlused, mitte tigedate vastaste ägedad debatid.
Siin on ühtne siht Eesti oludes optimaalne ja hästi toimiv, kõigi osapoolte aktsepteeritud nn paljundusmaksu mudel. Kultuuriministeeriumil muud huvi selles pole.
Peeter Sookruus on kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjoni esimees
Autor: Peeter Sookruus