5.11. tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kuni 11.05. 1996 kehtinud ja 12.05.1996.-30.06.2002 kehtinud Maksukorralduse seaduse § 28 lg 4 osaliselt ning selle alusel antud rahandusministri määrused täielikult vastuolus olevaks Põhiseaduse §113 ning §94 lg-ga 2.

Vaidlustatud maksukorralduse seaduse säte andis vähemmakstud või tähtajast hiljem makstud maksudele intressi määra kehtestamise õiguse rahandusministrile. Riigikohus leidis, et intressi määra oleks pidanud kehtestama seadusega. Selle delegeerimine rahandusministrile polnud õiguspärane ning põhiseadusega kooskõlas, kuna intress kui avalik õiguslik rahaline kohustus on Põhiseaduse § 113 kaitsealas ja sellest johtuvalt oleks tulnud see kehtestada seadusega. Minister tohib põhiseadusest tulenevalt oma määrustega vaid seadust täpsustada ja mitte kehtestada norme valdkondades, mis tuleb reguleerida seadusega.

Maksuamet lubaski tühistada need maksumaksjatele esitatud intressinõuded, mille esitamiseks antud haldusaktile vaide või kaebuse esitamise tähtaeg ei ole möödunud või mille suhtes oli pooleli vaide- või kaebemenetlus. Tänaseks on vaidlustatud sätet sisaldanud Maksukorralduse seadus kehtivuse kaotanud ning rahandusministri kehtestatud intressimäära asendab 1.07.2002.a. jõustunud Maksukorralduse seadusse kirjutatud intressimäär.

Veel 5. detsembril oli rahandus-, justiitsministeeriumi ja maksuameti töögrupp arvamusel, et Riigikohtu otsuses väljaöeldud seisukoht on piisavalt selge ning selle muutmiseks pole põhjust (Rahandusministeerium jäi maksuvõla intresside suhtes endisele seisukohale). Seega oleks probleem nagu lahendatud, ning vastavalt Riigikohtu lahendile tuleks maksuametil põhiseaduse vastaselt maksumaksjatelt kogutud intressid tagastada.

Kõik oleks tõesti korras kui KeRe koalitsioonil ei oleks rahadega riigieelarve tulude poolel vesi ahjus. Esimest korda on meil tegemist defitsiidis eelarvega, õiguskantsler on vaidlustamas enam kui 130 mln kr riigieelarvesse tõotavat autode erisoodustusmaksu jne. Sestap tuligi KeRe kaheteistkümnendal tunnil välja ideega, et 1.07.2002.a. kehtima hakanud kord võiks kehtida tagasiulatuvalt ka sellesse aega, mille kohta kehtib Riigikohtu otsus. Ettepanekuga tuldigi 9.detsembri hommikul otse rahanduskomisjoni, kus vastav muudatus ühte menetluses olevasse eelnõusse sisse viidi. Eelnõu tahetakse kolmapäeval seadusena vastu võtta.

Siin võib näha ka teatavat õigluse aspekti. Miks ei saa makstud intresse tagasi nõutada need, kelle jaoks vaidlustamise tähtaeg on möödas. Lähenemine on õige, kuid miks peab sellistel puhkudel õigluse seadma jalule viisil, kus suurimaks kasusaajaks on riik ja kannatajaks maksumaksja. Miks ei saaks õiglust kehtestada teisiti, nõustudes ka nende puhul, kes Riigikohtu lahendiga intresse tagasi nõutada ei saa, seisukohaga, et tegemist oli üldiselt põhiseaduse vastase lähenemisega. See nõuab aga raha ja tulebki mängu soov maksimaalselt täita riigikassat. Sestap ka õiglus, mis tagab enim tulu just riigile.

Tegu on enam kui ebameeldiva pretsedendiga, kus riik püüab jõustunud kohtuotsuse täitmisest mööda hiilida riigiõiguse seisukohalt kõige ebasoovitavamat teed pidi.

Kasutades oma seadusandlikku võimu, kehtestatakse põhiseadusega vastuolus olevate seadusesätete asemele antud perioodil tagantjärele uued sätted. Samas pole selge, et selline teguviis põhiseadusega kooskõlas on. Puudujäägiga eelarve kõrvale oleme loomas ka teist halba pretsedenti, millega riik astub oma rahalisi huve silmas pidades vastu nii maksumaksjate huvidele kui ka (Riigi)kohtule, maksimeerides õigluse nimel eelkõige riigi tulusid.

Autor: Kalle Jürgenson