Asjatundja maitseelamuste küsimuses

Hea restoran on nagu teater, mis pakub elamusi ning kus tunned, et külastaja on see, kelle nimel juba pikka aega õhtust õhtusse harjutatud.

Avab oma moto restorani Le Bonaparte juht ja osanik Kadri Kroon, kelle pidada on Eesti üks vähestest vaid Prantsuse köögile pühendatud gurmeerestoran. Nelja tegutsemisaastaga on restoran jõudnud leida omale koha paremate seas ning selle juhist kujunenud välja tunnustatud toiduekspert, kes ka oma söögikohas koos peakokaga menüü igale aastaajale vastavalt kujundab.

?Algselt oli see hobi,? ütleb ta söögitegemise kohta praegu. Peamiseks innustajaks oli siis vanaema, kellele hirmsasti meeldis süüa teha ning kes vahel võis lausa paar päeva ühe toidu kallal vaeva näha. ?Ma ei ütleks, et keegi kodus praegu nii palju viitsib mässata,? usub Kadri. ?Pigem valmistatakse sõpradega aeg-ajalt kergeid pastaroogi ja wok?itakse.?

Kooliajal sai alguse ?kokaring?, mis tähendas pärast tunde ja trenne eakaaslastega ninapidi koos söögitegemist. Retsepte saadi sel ajal liikvel olnud ajakirjadest ja raamatutest. Kümnetest erinevatest komponentidest tehti torte ja muid hõrgutisi. Õhtu lõppes muidugi ühise köögikoristusega.

?Meil oli ka selline võistlus, et kes suudab kõige jubedama maitsekombinatsiooni välja mõelda,? räägib Kadri. Tol ajal välja pakutud Roqueforti juustu maasikamoosiga võib aga praegu pidada pigem klassikaliseks kombinatsiooniks kui rangeks maitsevääratuseks. Tulevasest toitlustusega seotud ametist ei osanud ta esialgu loomulikult mõeldagi.

Miks just Prantsuse köök? ?Esiteks see on kõikide muude köökide alus ja teiseks ajal, mil meie alustasime, ei olnud otseselt ühtegi sarnast kontseptsiooni,? selgitab Kadri. Teisest küljest oli see ka kõige hingelähedasem. Väljakutseks oli samuti väljapeetud stiil ning soov pakkuda ehedat maitseelamust.

Enda maitse-eelistusi restoranijuht Prantsuse köögiga alati ei seo. ?Mulle meeldib valmistada ja süüa erinevaid asju, peaasi, et oleks hingega tehtud,? tunnistab ta. Eestis külastab ta erinevaid kohti, lemmikuks neist on Pegasus, seda tänu peakoka Michael Bhoola Aasia mõjutustega köögile.

Igal kohal on omad eelised, kui L? Artiste võlub peakoka isikliku sarmiga, siis Bocca meelepärase sisekujundusega. Kõik meeldejäävad mõtted leiavad kajastust päevikus, kus on kirjas erinevad restoranides söödud toidud ja joodud veinid. Samuti muud kasulikud tähelepanekud, mis klientide paremaks teenindamiseks ja ?kinnihoidmiseks? välja mõeldud. ?Et see on minu jaoks niivõrd oluline, siis ma mäletan neid kombinatsioone ja maitseid aastaid,? märgib päevikupidaja.

Tähelepanekud ei puuduta ainult Eesti restorane. Igal reisil on vähemalt üks õhtu, mis pühendatud uute maitseelamuste otsingule. Eeltöö, milline kohtadest valida, on tavaliselt juba Eestis ära tehtud.

Määrav on omapära. ?Näiteks mõni kohalik koht, kus ilma kohaliku keeleta pole võimalik selgeks teha, mida sa süüa tahad, ning selgitadki siis käte ja jalgadega,? räägib Kadri. ?Sellistes kohtades on toit hästi lihtne ja puhta maitsega. Värsked toorained ja maitse on see, mis lööb.?

Luksusesse suhtub ta ettevaatlikkusega, sest kõik ei ole alati kuld, mis hiilgab. ?Olen tundnud pärast kahetärnirestorani Michelin külastust, et see polnud täpselt see, mida ootasin.?

Kõige ehedamad mälestused pärinevadki hoopis kaluriküladest ja väikestest mägirestoranidest. Parimateks inspiratsiooniallikateks peab Kadri kohalikke rahvaturge ja väikseid gurmeepoode, mis lisaks erialasele kirjandusele ning kokandussaadetele aitavad luua uusi maitseelamusi.