Ideaalse valitseja otsinguil

Eestis puuduva poliitikateoreetilise mõtlemise tulemus on selles, et mõned mujal maailmas enesestmõistetavad asjad tahavad meie matsiajudes veel vaaritamist saada. Üks esimesi küsimusi oma riigi puhul on küsimus valitsejast. Kui rõhumise all ja sealt vabanedes oli küllalt rõhuja eitusest, siis ühiskonna stabiliseerudes kerkivad alati küsimused heast valitsejast.

Neid küsimusi on arutatud aastasadu ja teooria hea valitseja iseloomustamiseks on läbinud väga erinevaid mõttekäike. Vanast Kreekast meenub koolis käinud inimestele ilmselt filosoof Platon, kes kirjutas ideaalsest valitsejast kui inimesest, kellel ei ole omandit rohkem kui minimaalselt vajalik, kellel pole oma kodu ja kes oleks nõus elama sõdurite kombel laagris.

Teise äärmusesse läks keskaja kirjanik ja mõtleja Dante Alighieri, kes lisaks Eestis hästi tuntud ?Jumalikule komöödiale? kirjutas ka raamatu ?Monarhia?, milles maalis ideaalseks riigiks kogu maailma hõlmava kuningriigi ja valitsejaks selle kuninga.

Mõlemal juhul ? hoolimata 1600 aastast, mis mõtlejaid lahutas ? oli tegemist ühe ja sama probleemiga, kuigi lahendused olid otse vastandlikud. Probleem oli ja on selles, et me tahame endale valitsejat, kes valitsemise kohustust täites suhtuks kõikidesse võrdselt ja ei laseks oma isiklikke huvisid otsustamist mõjutama. Platoni lahenduseks oli valitseja eemaldamine kõigist maistest ahvatlustest ja Dante lahendus valitsejale ülima valitseja koha pakkumine, mille puhul inimest ei paneks otsustama kadedus või soov midagi enamat saada, sest kõik oli juba olemas.

Postmodernistlikus individualistlikus ühiskonnas ei aruta me juba ammu ideaalse valitseja olemuse üle. Me oleme leppinud sellega, et inimesena ei suuda me hüpata üle oma varju ning ihad, kogemus ja sõbrad on ja jäävad meie käitumist mõjutama. Aga viimase saja aastaga on meie teoreetiline mõtlemine läbinud suure muudatuse ning me oleme rezhiimi ja valitseja vahele mõelnud neutraalse täideviiva aparaadi - administratsiooni. Seaduste alusel toimiv täidesaatev võim on võimaldanud neutraliseerida valitsemise subjektiivsust ja sellise riigikorralduse tagamine on olnud üks demokraatliku riigi imperatiivseid nõudmisi.

Seda üldist valitsemise skeemi toetavad mõned üldiselt tunnustatud põhimõtted, mille hulgas on antiikajast tulenenud nõue neutraalseks otsuse langetamiseks. Tänapäeval räägitakse sellest kui vajadusest vältida huvide konflikti, seda nii läbi keelu sõlmida iseendaga või oma lähisugulastega lepinguid, võtta neid tööle või töötada ise samaaegselt (mujal arenenud maailmas ka peale ühest töökohast lahkumist) näiteks reguleerivas ametis ja olla reguleeritava ettevõtte nõukogus. Huvide konflikti võib sattuda igaüks ja see ei peaks tekitama ei õigustamist ega hukkamõistu. Pahategijaks ja korruptandiks muutub inimene siis, kui ta huvide konflikti ei lahenda ning hakkab selle asemel enda ümber nägema ja likvideerima vandenõusid.

Eestis on huvide konfliktist mittearusaamine kõige selgemini nähtav eraettevõtlusest avaliku võimu teostajaks tulnud inimeste hulgas. Erasektoris on huvide konfliktil palju piiratum tähendus, sest omanikul ei keela mitte keegi oma last xtööle võtta ega oma vennaga lepingut sõlmida. Asi on hoopis teine avalikus sektoris, kus avalikkus maksumaksjana tahab olla kindel, et sõlmitud leping ja langetatud otsus on just nimelt tema - ja mitte lepingu sõlmija või otsuse langetaja - huvides.

Mitte väga ammu oli kurbnaljakas lugu Haapsalu linnapeaga, kes endale auto liisis ja siis linnavalitsusega lepingu sõlmis auto liisimiskulude katmiseks. Kui see asi välja tuli, siis alustas Haapsalu prefektuuri majanduspolitseinik linnapea korruptsiooniasja menetlemist, kuid jõudis peagi otsusele, et tehing ei olnud korruptiivne, kuna linnapea lõpetas lepingu ja maksis raha tagasi ning üldse, linnapea olevat lepingu sõlminud füüsilise isikuna ja lepingu teiseks pooleks polnud linnavalitsus, vaid ainult abilinnapea ja seega midagi seadusevastast polnud toimunud.

Selline majanduspolitseiniku arutluskäik on sarnane Tõnis Paltsi kaitsjate omale. Riigi teooriast lähtudes polnud küsimus selles, kas Palts tegi oma maksusid optimeerides midagi valesti, vaid selles, kas tema tegevusele oli võimalik anda usaldusväärset hinnangut temale alluvate ametnike poolt, kelle edasine käekäik sõltus osaliselt minister Paltsu otsustest. Sellises olukorras käitus Palts maksuametit lammutades automaatselt valesti ja viimasel OECD huvide konflikti seminaril Istanbulis imestati tõsimeeli, et meie rahandusministrit ametikoha kuritarvitamise tõttu kohtu alla polnud antud.

Huvide konfliktid tekivad meil kõigil ja see ei ole patt. Ministri tagasiastumine huvide konflikti lahendamiseks on austust, mitte põlastust väärt. Jääb loota, et Tõnis Palts saab samuti oma solvumisest üle ja proovib aru saada demokraatliku riigi toimimise dünaamikast. Kodanikena annab huvide konflikti olukorra lahendamine meile kõigile kindlustunde, et valitsemine toimub üldiseid huvisid järgides, mitte kellegi isiklikku paadiostu skeemi kinni mätsides.