Kas Hiina petab USAd?
Alatu mäng! Kuidas muidu, öeldakse USAs, suudaks Hiina võrreldes Ameerika tootjatega nii paljudes valdkondades hindu alla lüüa?
Kümneid aastaid tundus USA tootmises domineerivat, seega keskendusid USA ametnikud kaubavahetuse liberaliseerimisele valmistoodangu osas. Nad ei pingutanud eriti farmeritele tasase mänguvälja loomisel, kuna teadsid, et USA põllumajanduses konkureerida ei suuda.
Nüüd sööb Hiina kõik teised turult välja, kruvides USA suhtes üles hiiglaslikud väliskaubanduse ülejäägid. USA riigikassa sekretär süüdistab Hiinat vahetuskursi tahtlikus madalal hoidmises ja nõuab, et Hiina laseks turujõududel renminbi väärtuse üle otsustada. IMFi lahkuv peaökonomist Ken Rogoff hoiatab, et ülejäägid seavad ohtu globaalse stabiilsuse.
Nende jaoks, kes meenutavad viie aasta tagust Ida-Aasia kriisi, tundub suur osa sellest olevat vastuolus toona öelduga. Hiinat ärgitati, et ta ei laseks oma valuutakursil vabalt kõikuda. Fikseeritud vahetuskursid sobisid hästi, kuni Argentina peeso kokku varises. USA riigikassa tervitas riiklikku sekkumist valuutaturgudele ja julgustas IMFi sellist sekkumist toetama mitmemiljardiliste laenudega kriisiriikidele. Kui Hiina oleks lasknud oma valuutakursil seejärel ujuda, oleks see odavnenud ja kriisi süvendanud.
Riike hoiatati, et need väldiksid kaubavahetuse puudujääke ja looksid reserve. Ida-Aasia riigid järgisid seda nõuannet ja põhjusega, sest nad olid näinud reservide puudumise tagajärgi.
Ida-Aasia valitsused teadsid, et IMFi strateegiad süvendaksid nende majanduslangust, kuid olid abitud vastupanu osutama. IMFil oli raha, mida nad vajasid. Hiina ja Malaisia, olles õnnega koos, et ei pidanud IMFi poole pöörduma, või piisavalt julged omaenda valitud rada mööda liikuma, tegid kõike, mida majandusõpikutes teha kästakse: järgisid paisuvat raha- ja eelarvepoliitikat. Hiina majandus jätkas kasvamist 7 juures; Malaisia majanduslangus oli kõige lühem ja väiksem.
Rahvusvaheline kaubandus põhineb suhtelise eelise põhimõttel: riigid ekspordivad kaupu, mille osas neil on suhteline eelis ja impordivad kaupu, mille osas nad on suhtelises halvemuses. Üldjoontes on USA praegu tootmises suhtelises halvemuses, samas kui Hiinal on siin suhteline eelis. Hiina peakski valmiskaupu USAsse eksportima.
Teiseks peab riik juhul, kui see investeerib rohkem, kui säästab, laenama ja selle laenamise teisikuks on kaubavahetuse defitsiit. USA tärkav kaubavahetuse defitsiit on Bushi administratsiooni ennekuulmatu väärjuhtimise tulemus. Maksukärped, mida USA vaevu taluda suudab, on muutnud tohutu eelarveülejäägi ulatuslikuks puudujäägiks. Säästmise asemel USA valitsus pigem laenab ja suuremalt jaolt välismaalt. Süüdlane peitub siin, mitte Hiina vahetuskursipoliitikas.
Tegelikult on Hiina üldine kaubavahetuse ülejääk praegu väike, umbes 1 SKTst. Muidugi soovib Bushi administratsioon süü enda kaelast ära veeretada, kuid ei Hiinat ega kedagi teist tohiks lollitada. See meenutab 20 aastat tagasi juhtunut, mil president Reagan kavandas tohutud maksukärped, mis pidid end ära tasuma, kuid stimuleerisid hiiglasliku eelarvepuudujäägi teket, mis omakorda viis ülisuure kaubavahetuse puudujäägini. Kõiges süüdistati Jaapanit!
Kibe tõde on see, et ei IMF ega Bushi administratsioon usu tegelikult vabaturgudesse. Nad häirivad turge, kui see sobib nende eesmärkidega. Bushi administratsioon toetas lennuliinide päästmist, enneolematuid põllumajandussubsiidiume ja terasetolle. IMFil on õigus, et globaalse ebastabiilsuse oht on reaalne, kuid selle põhjus on USA ulatuslik välismaalt laenamine, mis algas president Reagani ajal. See on USA muutnud suurvõlgnikuks. Kui ühel päeval USA võlausaldajad otsustavad, et nad soovivad vähem dollareid omada, vallandab see suure vahetuskursside muutumise, põhjustades globaalset ebastabiilsust.
Miks ei ole IMF neid puudujääke rangelt kritiseerinud? Miks peaks maailma rikkaim riik elama üle oma jõu, samas kui IMF tõreleb vaesemate riikidega väiksemate üleastumiste pärast?
Probleemi liidab tervikuks üleilmne reservide süsteem, mis nõuab, et reservvaluuta riik (USA) oleks suurvõlglane ? kuni hetkeni, mil teised usu kaotavad. Et aga lahendada globaalse finantssüsteemi sügavale juurdunud probleeme, tuleb ületada pikka aega G7-t iseloomustanud enesega rahulolu ja praeguse USA valitsuse ühepoolsus.
Hiinal on õigus Ameerika nõudmisi ignoreerida. Ujuvkurss avaks riigi ebastabiilsusele, mis võib viia arvukate edasiste probleemideni, eriti riigi ebakindlas pangandussüsteemis. Kõrgem vahetuskurss õõnestaks töökohtade loomist ja aitaks kaasa deflatsioonile, millega Hiina edukalt võitleb.
Hiinal on õnne olla vaba omaenda seisukohti järgima. Hiiglaslikud välisvaluutavarud annavad talle vabaduse ignoreerida IMFi ja USA riigikassat. See võib olla kõige sundivam põhjus, miks Hiina peaks kaubavahetuse ülejääkidega jätkama. Jälle kord on Hiina näidanud oma meisterlikkust majanduse põhitõdede valdamisel. Teised selles regioonis soovivad ainult, et nad oleksid samamoodi tegutsenud.
© Project Syndicate
Autor: Joseph Stiglitz