Postimehe andmeil kinnitas peaminister Parts läinud reedel Helsingis, et praeguses olukorras on madalad maksud oluline eelis konkurentsis, sotsiaalkaitse parandamine on teisejärguline. See oli mõeldud vastuseks Rootsi peaministrile, kelle väitel ei saa kesta olukord, kus Soome ja Rootsi maksumaksjad maksavad kõrgeid makse, mis lähevad Brüsselisse, kust need jagatakse Ida-Euroopale.

Just nagu reformerite suust: rikastele lisarikkusi, vaesed hoolitsegu ise oma tulude, tuleviku ja ulualuse eest. Kallas paistab aga oma viimase aja sõnavõttudega uue rahvamängu teemal silma heas valguses. ?Illusioone külvava üleüldise õnne pakti järele puudub vajadus. Ilma rakendumise lootuseta toodab see vaid võõrandumist ja toob kaasa pettumust,? on üks ta viimaseid tõeteri sel teemal (SLÕL, 14. 10.). Samast allikast torkas silma ülevaade selle armsa võlumuinasjutu sihtasutuse rahakulutamistest ? juhtide palgad on tõend, et selle tööd tuleb venitada kui mitte igaveseks, siis vähemasti kauaks! Annab Jumal sihtasutuse, kaasab ta sellega ka muretu äraelamise.

Miks Reiljan nukrutses, kui allkirjast loobujaist teada sai? Ja Keskerakond äkki pooldajate leeri lubab söösta? Olgu jutt kui tahes tarbetu, astmelise tulumaksu teema kandja väärib igaks juhuks signeerimist!

Kuidas nii tähti täis ja ometi tühi paber al-guse sai, pole võimalik takkajärele tuhnida. Ju tekkis presidendil kibe tahtmine midagi säärast teha, millega ajalukku minna. Mees, keda tituleeritakse teeneliseks tühikõnelejaks, tahtis tsementeerida oma valitsemisaega mingigi dokumendiga. Et midagi helgemat pähe ei tulnud, näis ärimees Luukase algatus päris paslik. Intrigeerivana, julge algatusena ei maksa kirjutist vaadelda, mingit riski see endaga kaasa ei too viseeritult ega allkirjastamata. Tunnistan, et leppe sisu pole ma lugenud, usaldan aga pimesi Kallast: tema teksti iva kaotsiminekuks või valeks tõlgendamiseks ei näe ma küll võimalust.

Raske on ju keelduda ettepanekust hakata aumeesteks, tõe ja õiguse eest võitlejaiks, hariduse ja kultuuri apologeetideks, emaduse eest sõdijaiks! Ja selle kõige üksikasjalisest kirjapanekust. Saagu paber! (Alguses oli sõna.) Et siis võib iga asjatundja oma tera juurde öelda, oma mõtte ligi mõelda, komasid nihutada ja tooni üles kihutada. ?Meie Lepe!? võime siis hardumusega tõdeda. Justkui annaks see sentigi juurde arstile või õpetajale, luuletajale või tuuletallajale... Kõige imelikum on leppe juures see, et kui terve kari kaasautoreid oma pookstavi tekstile lisab, siis on nad justkui seotud mingi lubaduse, lausa tõotusega. Mille kohta võib iga kell aru pärida. Aga eks ole tuntud tõsiasi, et mida rohkem vastutajaid, seda segasem asi vastamisega! Ei tea ju keegi öelda, miks asjad ei arene just nii, kui lubatud. Ja kes siis õieti vastutab? Ja mismoodi?