11. detsember 2003 kell 22:00

Tootja peab maksma pakendiaktsiisi

Kui viia sisse joogipakendi pandi skeem, tähendab see senise aktsiisipoliitika läbikukkumist ? pakendi taaskasutuse ulatus jääb kaugele Euroopa Liidu normidest.

Pakendiaktsiisi seadus lähtus õigest ideest, et saastaja maksab. Taara kasutaja (tootja, importija) peab tagama, et see vedelema ei jääks. Seetõttu allutati nad aktsiisimaksule (1,25 kuni 4 krooni pakendi kohta sõltuvalt liigist ja suurusest). Paraku jäeti kogu taara käitlemise skeem ja logistika turu korraldada, kusjuures aktsiisi summad jäeti maksukohuslaste hallata.

Aktsiisi nad maksma ei pea, kui näitavad paberit, et nende nimel on kokku kogutud 60% turule paisatud pakendi kogusest. See oleks sama, mis jätta tulumaks maksumaksja enda käsutusse, kui ta tõendab, et on lappinud mõne ruutmeetri teed või õpetanud kellelegi korrutustabeli selgeks.

Praeguse taarakogumise süsteemi efektiivsust näitab see, et taarat suudetakse kokku osta aktsiisimäärast kuni 20 korda odavamalt (sõltuvalt pakendi liigist). Seda muidugi hambad ristis. Tootja (antud juhul maksja rollis) vastutab ju ainult 60% taara eest, seega on liigset taarat turul küll ja taara kokkuostjad peavad võitlema, et oma kaubast lahti saada. Turul toimetavad ka vahendajad, kes tootjate jaoks taara kogumist korraldavad ja aktsiisist osa saavad, aga tegeliku töö tegijad ? taarapunktid ? peavad leppima piskuga.

Peamine probleem pole selles, et turuosalised omavahel võistlevad, vaid selles, et taarakogujale jäetavate sentide eest ei saa ta tarbijat motiveerivat taarakogumise süsteemi üles ehitada. Taara, eriti plast, on nii odav, et inimestel pole suurt vahet, kas see metsa visata või kokkuostu tarida. Isegi laps, kes limonaadi ostes on pudeli eest 2 kuni 4 krooni aktsiisi maksnud, ei torma seda 5 või 10 sendi eest maha müüma. Loodetavasti pole seaduse loojad kogu kontseptsiooni ehitanud kindla töö- ja elukohata inimeste potentsiaalile? Kõigele lisaks kritiseeritakse ja alavääristatakse taarapunkte. Enamus rahast jääb seega tootjatele.

Isegi kui pakendiaktsiisi seadus nõuaks 100% pakendi kokkuostmist, ei tagataks sellega tasakaalustatud ja jätkusuutlikku süsteemi, mis pakendi taaskasutusse tooks. Kas seadusandja kavatsus oli teha pakendiaktsiisi õigest ideest tootjate doteerimise viis? Maksukohuslane peaks aktsiisi ära maksma, nagu makstakse kõiki teisigi makse. Sel juhul saaks laekuvaid summasid ka sihipäraselt kasutama hakata. Aktsiisiga maksustatava pakendi käitlemise protsess oleks sel juhul rahastatud viisil, mis tagaks kõigi osaliste (tootjast tarbijani) motivatsiooni ning see omakorda tagaks seaduse toimimise ja riigi eesmärgi täitmise ? pakendi taaskasutamise ja loodusest eemaldamise.

Pant on tore asi ? tarbijal on huvi taara poodi tagasi viia. Kui peab maksma lisaks aktsiisile veel ka pandi eest mõned kroonid, siis tahaks midagi tagasi saada küll. Aga mis pakendist edasi saab? Kuhu see poest edasi liigub? Kes seda töötleb? Seni on vaid arutletud, mis suunas joogi hind liigub. Tarbija on hindade tõusmisega harjunud ja joob ikka. Aga et pakend selle tõttu ka korduvkasutusse jõuab, vajab tõestamist.

Nii jõuame ikka järeldusele, et pakendi käitlemise logistika peab üles ehitama ühtsete mängureeglite alusel ja tagama selle kogu riigis. Rahastamise allikas on tegelikult olemas ? pakendiaktsiis. Seda tuleb vaid sihipäraselt kasutada.

Autor: Taivo Saar

Hetkel kuum