Aivar Sirelpuu taas tagasi meelelahutusäris

Ma õppisin Pedagoogikaülikoolis, tollases Ed.Vilde nimelises Pedagoogilises Iinstituudis kultuurharidust, mis oli tollal väga populaarne eriala. Ja ma olin omal ajal ka aktiivne teismeline. Minu sünniaeg jääb ju sellesse aega, kus kitarrimuusika oli väga popiks saamas. Maakultuurimajades toimusid peoad, kus kohal oli 300 inimest. Siis sai bändi tehtud ja siis tuli üliõpilasmalev ja loogiliselt ta nii läks, et pedasse õppima läksin.

Idee tekkis, sellest, et Filharmoonia, kus ma töötasid, muudeti Eesti kontserdiks, jäi ainult süvamuusikapool, levimuusika löödi lahku ja pillimehed kõik jäid tänavale ja mina koos nendega. Siis tuli Jüri Makarov ja tehti eestvedamisel Eedsti Levimuusikute klubi. Tulid Hevisuvi ja Rock Summerid. Nii ta läks. Lisaks TOP Raadio, oma kontserdiagentuur Maxi Music.

Ärkamisajal olin videotööstuses, välisajakirjanike huvi Eesti vastu oli suur, saime neile pakkuda videokaamerat, giiditeenust, salvestus- ja motaazhivõimalusi läbi sellise ettevõtte nagu Baltic Broadcast.

Eks ta kindlasti annab kollektiivsuse ikogemuse, annab oskuse arvestada, arus saada, et su ümber on hulk erinevaid inimesi. Oma egoga inimesi, kes aga mingil hetkel on võimelised leidma ühise keeleego. Kui juhtimisega parallleeli tõmmata, siis meeskonnatunnetuse sai EÜE - st küll.

Showbisnises tekkis vaakumihetk ja oli vaja kuskile edasi minna, ennast natuke sakutada lahti millesktki, mis on väga kaua aega sinu küljes olnud. Kandideerisin Esmofoni, kandidatuur läks läbi ja sinna ma jäin. Alustasime Tallinnas Pärnu maanteel ühe poega. Aeg oli selline, kus ukse peal oli turvamees püstoliga, mobiiltelefonid maksid üle 20 000 krooni. Eks omanikud nägid perspektiivi, et turu kiire arneng toob kaasa müüjate ketistumisne tuleb ja operaatorile on eluliselt vaja territoriaalselt hajutatud ja uudset, atraktiivset sellist müügikanalit.

Jah, hoopis teine maailm ja minu jaoks ka ses mõttes nagu asumine tööle juhina. Eelmised olid ikkagi väikeettevõtted ja enda tegemised. Esmofoni puhul oli tegu väga kiirelt areneva ettevõttega. Ja samas aga mitte lihtsa keskkonnaga, kuna konkurents kogu aeg teravnes. Juhina oli see minu jaoks väga huvitav ja põnev aeg. Kollektiivi loomine, müügikanalite loomine, turu pidev areng ja muutumine jne? see oli lahe aeg. Koos tubli meeskonnaga, kellele olen võlgu parimad hetked oma juhitöös saavutas ju AS Esmofon Äripäeva jaekaubandusettevõtete TOP-is aastal 2001 esikoha.

Kui sa tahad mõista selle ettevõtte eesmärke ja olemust, eesmärke, mida omanikud ja meeskond on sinna sisse ettevõtte äriplaani kirjutanud, siis sa pead kindlasti teadma selle töö spetsiifikat, tundma neid protsesse. Pead tundma ja tunnetama selle nt. saeraami juures töötava inimese hingeelu. Vastasel juhul sa oled ?mõttetu mees?. Sellist juhti ei ole vaja ei kollektiivil, klientidel ja ka sinul endal. Te ei ole kuigi tihti töökohti vahetanud. Mis on see, mis sunnib teid töökohta vahetama?

Ma ei näe töökoha vahetamiseks põhjust, kui sul on väga selgelt olemas meeskond, kellega sa ka homme leiad, et see asi annaks teha veelgi paremini, edukamalt. Kui sa ühel hetkel tunned, et sa ei maga enam hästi, süda valutab ja stress on peal, siis see on juba esimese ohu märk.

Teine asi on see, kui sul enam tõesti midagi teha ei ole. Kui sa näed, et eesmärkide latti võib tõsta veel kaks astet kõrgemale, aga kas omanikud või olukord turul, või finantsseis panevad piiri ette ja ei lase seda teha, siis on vaja asuda olukorra muutmisele. Ja veel ? muuta saab ainult seda, mida saab muuta.

Üksi maandan. Ei tohi lihtsalt muretseda nende asjade pärast. Elu on liiga lühike ja meie ümber on palju olulisemaid asju ja inimesi, kelle pärast tasub muretseda, kui selle pärast, et sul töö juures korraks mingi arusaamatus või keeruline olukordjama on. Et nad oleksid su juures ja su ümber. Eks see negatiivne laengjama tikusb sul mingi teise kõvaketta peal kaasas ikka, aga sa pead oskama sel hetkel mõelda sellele, et elus on palju olulisemaid asju.

Liiga hea. Ma arvan , et ma ei ole kuri, ma ei ole autoritaarne, ma ei ole egoistlik inimene. Ma pigem arvan enda negatiivseks küljeks seda, et ma olen liiga vastutulelik, püüan võib-olla liiga palju inimesi aidata. Süvenen ehk liiga palju nende isiklikesse probleemidesse - vahel on see hea, vahel halb.

Aga ma loodan, et ma olen hea meeskonnajuht. Numbrid, need negatiivsed mulle aga ei meeldi.

Kitarrii mängin, basskitarri mängin, trummi võin panna, suupilli võin ka puhuda. Fännan eritiraskelt Queeni ja Creedence Clearwater Revival?it.

Suurhall ja tema meeskond, kuhu kuulub 8 töötajat töötab täie auruga. Miu jaoks on omaniku poolt väga selged eesmärgid püstitatud - luua siia keskkond, kuset siin inimesed tahaksid käia. Et nad ei oleks siit eemale ära tõugatud, peletatud, nagu on juhtunud eelnevate aastatega. Et neis murduks see arusaam, et Saku Suurhall on üksväga kallis koht rikastele ja ilusatele.

Aivar Sirelpuud tunnen kuskil 15 aastat. Alguse sai tutvus sellest ajast, kui eraettevõtluse alged tekkisid, siis ma tegelesin ka natuke juba showbisnisega ja tema oli Filharmoonias.

Teatud mõttes oli Sirelpuu tööletulek Suurhalli asjaolude kokkusattumus. Tema töö Esmofonis sai otsa. Natuke olimängus ka seda, et endine EMT juht ja pragune Tallinna abilinnapea Peep Aaviksoo on Suurhalli nõukogu liige ja tema tuletas mulle meelde, et selline inimene on olemas.

Ja Aivar sobis hiilgavalt, sest selle ametikoha jaoks olid ühendatud kaks kogemust - klassikaline ettevõtja kogemus, mis oli Esmofoni ülesehitamisel tekkinud. Ja kontserdikorraldaja kogemus, mis oli Filharmoonias ja Makarovi meeskonnas töötamise aegadest.

Ideaalsemat kooslust Suurhalli juhi jaoks ei ole olemas. Ja kuna see kõik haakis veel sellega, et ma ise Aivarit tundsin, oli see minu jaoks päästev idee.

Mulle ei meeldi korraldada avalikke konkursse, sest ma ei tea, mis sealt tuleb. Pigem on parem võtta tööle inimene, keda ma tunnen ja seeläbi ka usaldada saan. Kuna Suurhalli puhul ei ole tegemist väga lihtsa asjaga, siis on vaja seal ka korraliku närvikavaga venda ja seda Aivar on. Jumala kingitus. Parim mees õigel kohal.