Aasta alguses on Igor Rõtovi kabinet nagu läbikäiguhoov: osakondade juhid käivad tutvustamas aasta plaane, käes paberid numbrite ja hoolikalt sõnastatud strateegiaga.

Uudistetoimetuse juht Raimo Ülavare maandub aga Rõtovi tuppa tühjade kätega. Lageda laua taha istet võttes teatab ta, et tal ei ole ette valmistatud ühtegi dokumenti. Raimol on visioon! Mitte see kriitpaberil ilmuv Äripäeva lisaleht, vaid idee, mille headust hindab lugeja ja Igor aasta lõpus.

Peatoimetaja on Raimo visioone hakanud usaldama sedavõrd, et peab teda üheks potentsiaalseks terve kirjastuse valitsuskepi pärijaks.

1993. aastast erilehtede reporteri, arvamustoimetaja ja uudistetoimetaja ametipostide kaudu edasi liikunud Raimo visioonid ei põhine keerulisel strateegial. Pigem lihtsal põhimõttel lähtuda kõiges inimesest. Esiteks, ajakirjanik ei ole diktofon. Tegu on oma ala professionaaliga, kes teab, millest kirjutab.

Vastupidiselt sagedasele praktikale on Äripäeva uudistes saanud toimetaja ülesandeks ajakirjanikku abistada, mitte ülesandeid jagada.

Läbi inimese, olgu ärimees või poliitik, otsib Raimo lahendusi ka keerukatele majanduslugudele, mille sünnile ta pigem ajakirjaniku kui juhina hasardiga kaasa aitab. Raimo enda nime leiab aga arvamuslugude alt, millest üks, "Ärge usaldage Hansapanga analüüse!", võitis mullu ajalehtede liidu auhinna.

24 tundi ööpäevas ajakirjanikuna elavad reporterid ei tohi Raimo hinnangul unustada ka eraelu.

"Millal te ometi lastega koju hakkate jääma?" küsis ta paar aastat tagasi. Nüüd on see aeg käes ja Raimol ülesanne leida uusi kirjutajaid, kel majandusteema ees jalg värisema ei löö.

Ta visadus viib sihile. Tõestagu seda nooruspõlvearmastus, sport. Raimo ei visanud ketse nurka, kui püüd teha samu harjutusi mis keskkooli ajal lõppes arvukate vigastustega. Pärast mõningast kaalukaotust ja sihipärast trenni tegi ta suvel läbi kümnevõistluse.