Eesti eksportöör - nagu Kiir või Toots?

Uusi turge leida ja neil kanda kinnitada ei ole ettevõtjale kerge ülesanne. Riigi tugi on siin teretulnud, ja mitte ainult raha jagajana, vaid ka usaldusväärse nõuandjana.

Nõustun majandusteadlase Tõnis Metsa väitega, et innovatsiooni mõistet on Eestis tugevasti müstifitseeritud.

Baas- ja rakendusuuringute osatähtsus Eesti majanduses, sh mööblitööstuses, on minimaalne ja enamik edukaid innovatsioone on olemasoleva teadmuse rakendus. Samal ajal on enamiku tootjate probleem ikka madal tootmise automatiseeritus ja sealt tulenev kesine tootlikkus, mis kipub ära sööma madalast tööjõukulust tuleneva edu.

Saksa mööblitööstuses tuleb rohkem kui pool toodangust väikestelt, alla kümne töötajaga perefirmadelt, kellest väljaspool nende koduküla pole keegi kunagi kuulnud ega arvatavasti kuulegi. See aga ei takista neil spetsialiseerumise kaudu olla eksportöörile kindla komponendi tootja või oma regiooni kvaliteetse teenuse pakkuja.

Eesti rohkem kui 350 mööblitootmisega tegelevast ettevõttest on ligi sada sellised, kus töötajaid on enam kui 20. Neist ekspordivõimelisi on alla poole. Samas toodetakse täna Eestis mööblit ligi kolm korda rohkem, kui koduturul osta suudetakse. Seega kui ettevõttel kael vähegi kandma hakkab, pakib juht puhta särgi kohvrisse ja põrutab maailma vallutama. Vahel juhtub nendega nagu Jorh Adniel Kiirega, kes läks Venemaale kavatsusega maaharimist tudeerida. Aga on ka Tootsi moodi mehi, kes tulevad tagasi küpsema ja teadlikumana.

Esimene üllatus on uuel turul see, et keegi meid seal ei oota ja kodupubliku toetust ka ei ole. Samasuguseid tooteid on piisavalt ja tavaliselt vajab sinu pakutav toode ka veidi kohendamist, et sobida selle maa tarbija kultuuriliste või tarbimisharjumuste konteksti.

Lisaks kaitsevad paljud riigid oma turge kõikvõimalike ettekirjutustega, mis väljastpoolt võivad veidi rumalad tunduda, ent oma otstarvet hästi täidavad. Sageli ei aita isegi see, kui väidame, et meie toode on odav. Seda eeldatakse läänes täna niigi.

Et uus tulija üldse oma tootega jutule pääseks, peab toode olema 20?30% odavam kui analoogne toode, mida turul juba pakutakse. Ja seda mitte lõpp-, vaid edasimüüja hinnast. Seda hinnavahet nimetatakse usalduseks uue tootja vastu.

Nagu teame, nõuab usalduse tekkimine pikka aega. Seega on uutele turgudele minek ja eelkõige seal teenima hakkamine aega ja raha nõudev protsess. Ettevõte, kes välisturule suundub, peab kõiki neid riske endale teadvustama.

Et suunata ettevõtjaid tegema esimesi samme, aga samuti julgustama astuma ka teist ja ? kui vaja ? kolmandatki, on vaja head mentorit, olgu selleks ettevõtte omanik või ettevõtteväline nõuandja.

Täna on riik Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ja Ekspordi Krediteerimise Sihtasutuse (KredEx) kaudu proovinud täita mentori rolli. See tegevus pole eriti julgustav, EASi ekspordi toetamise poliitika on heitlik. Kohati tundub, nagu sõltuks EAS majandusministeeriumis puhuvatest poliitilistest tõmbetuultest. Imestust tekitab ka resursside pillutatus: miks näiteks tegeleb KredEx ekspordi toetamise kõrval ka eluasemelaenude krediteerimisega? Ent eks ole ju küsimus seatud ka teisipidi: kas on vaja riiklikul tasemel tuge ekspordile, võib-olla on tegu hoopis riigi ressursside sihipäratu kasutamisega?

Väidan, et riigi toetus pole lihtsalt vajalik, vaid lausa kohustuslik. Seda enam, kui peame silmas Eesti väikest turgu ning riigi ambitsioone lähema kümne aasta sisemajanduse koguprodukti kasvunumbrites. Meil ei ole aega oodata asjade loomulikku käiku (turu reguleerimist). Ettevõtluse ergutamine toetuste ja riskide jagamise kaudu aitab ettevõtjal teha otsuseid kiiremini.

Kuidas aga vältida rutakaid ja valesid otsuseid? Kuidas teha mõnele ettevõtjale selgeks, et tema edu ei seisne oma ressursside laialipillutamises, vaid keskendumises kindlale valdkonnale - ka efektiivse allhankijana võib ettevõtet arendada ning koguda jõudu järgmiseks sammuks. EASis peaks olema piisavalt majandusalast kompetentsi, et olla ettevõtjale usaldusväärne nõuandja, mitte ainult rahajagaja.

Michael Dell on öelnud: ?Kerge on otsustada, mida hakkad tegema. Raske on teha selgeks, mida sa ei hakka tegema.? Vastuses sellele küsimusele peitub nii ettevõtluse kui ka tänaste ekspordi toetamise programmide edu alus.

Autor: August Kull