Vabas majanduses valib ja vastutab igaüks ise

Eesti rakendab majanduspoliitiliselt väga liberaalset korraldussüsteemi. Viimaseks tunnistuseks sellele on hiljuti pälvitud neljas koht järjekordses majandusvabaduste edetabelis.

Koos suuremate vabadustega käib kaasas ka suurem vastutus enda otsuste eest. Majanduslikult ülivabas süsteemis puuduvad mehhanismid, mis kaitseksid liigseid riskivõtjaid nende endi võetud riskide eest. Näiteks oleme otsustanud, et iga täiskasvanu tohib vabalt kasiinosse minna, kuna ta oskab ise hinnata kaotuste ja võitude tõenäosusi.

Kuigi veendumused kõrgete majanduslike vabaduste kasulikkuse osas lähevad ?majandusreligiooniti? sügavalt lahku, peaks laiem majandusseltskond olema ühte meelt vähemalt ühes ? suured vabadused eeldavad edukaks toimimiseks inimestelt paremat majanduslike aabitsatõdede tundmist ning kõrgemat enesedistsipliini.

Maailmamajanduses naudib vabadust kõige selgemalt kapital või lihtsustatult raha, millel pole juba ammu enam kindlat kodumaad. Me ei tea kunagi täpselt, keda me peaksime isiklikult tänama võimaluse eest soetada eluase või käivitada oma äriettevõtmine.

Otsustamisvabadust hindav raha eelistab paratamatult liikuda sinna, kus lubatakse soodsamat tulu ja riski suhet. Meie kodumaine majandus paistab seda välisinvestorite silmis lubavat. Tänastes madalates intressipreemiates ning ustest-akendest sisse­suruvas rahamassis saab ?süüdistada? üksnes välisraha riskihinnanguid ja meie kiidetud vabadust.

Riiki sisse tungiva raha vastu ei saa definitsiooni järgi majanduslikult vabas riigis suurt midagi ette võtta, kuid pealesurutud rahamasside paigutamises on esikohal meie isiklikud eelistused ja hinnangud. Kui me soovime pakutud vahendite eest osta luksusauto, siis on meil vabadus seda teha. Kui me soovime võtta laenu ja ehitada kodu, siis on meil ka see vabadus. Kui me soovime, siis me võime üldse laenamata jätta ning paigutada oma isiklikult teenitud vahendid hoopis rahvusvahelistele turgudele või laenata kaasmaalastele (pankade või finantsturgude vahendusel). Meil on vabadus teha kõike.

Samas on meil ka vähemalt enese ees vastutus teha neid otsuseid targalt, sest valede otsuste negatiivsetes tagajärgedes pole meil hiljem süüdistada kedagi peale eneste ? ei valitsust, panka ega ka meist parema otsuse teinud naabrimeest. Kui me ei tule tulevikus toime võetud laenude teenindamisega, sest me ei suutnud ette näha intresside tõusu või töökoha kaotust, oleme ise süüdi ja vaba majandussüsteem karistab meid.

Kui me investeerisime oma tänased tulud valesti ja vähetootlikult, pole ka meie suhtelises vaesumises ? näiteks teenime inflatsioonist vähem või kaotame investeeritud raha ? süüdi keegi teine.

Küsimusele, kas oma tegevuse ja tegevusetuse tulevaste tagajärgede eest vastutust võtta suutev inimene peaks täna laenama või säästma, ühtset vastust ei ole. See tähendab, et iga terve ja elujõus inimene, kes soovib pensionile jäädes elada täisväärtuslikku elu ning kindlustada ennast ka lähemas tulevikus lühiajalise töötuse vastu, peab mingis vormis säästma.

Kuidas see säästmine toimub, on omaette küsimus. Kindlasti ei tee inimese kindlustundele paha paari kuu tulude suuruses sääste likviidsetes vahendites. Pikemalt ette vaadates on iga demograafilisi prognoose uskuva ja kasvavasse sotsiaalsesse solidaarsusesse mitte uskuva inimese varades kindel koht erinevatel ?maksukoormusesõbralikel? pensionisammastel.

Nendele sammastele lisaks võiks juba tööturule sisenedes pensionieeliku tiitli saava noore inimese peas liikuda idee oma eluasemest, mis vähemalt enne pensioniiga täiesti omaks saades peaks oluliselt vähendama elamiskulusid. Oma eluaset ei saa aga ehitada paari tuhande krooni kaupa ning seega võib tänane pangalaen aidata paari aastakümne perspektiivis meil investeerida oma kodusse.

Laenu tagasi makstes ostame me jupphaaval välja oma kodu­investeeringu ?osakuid?. Kui me suudame nende ?osakutega? vastutustundlikult ringi käia ja kindlustada, et pensionile jäädes on meil piisavalt vahendeid toimetulekuks, võime ka loota, et vaba majandussüsteem on pigem meie sõber ja aitab meil edukalt toimetada.

Kui me aga käitume vastutustundetult, hindame üle oma kinnisvarainvesteeringute oodatavat tootlust või alahindame enese maksevõime languse võimalikkust, siis pöördub see vaba süsteem varem või hiljem meie vastu ja eeldab, et meid pannakse kasvõi jõuga oma varasemate vastutustundetute otsuste eest vastutama. Selline ongi selle vabaduse­mängu ilu.

Autor: Rasmus Pikkani