Liina Pulges: head tüdrukud nii ei turunda

Jubedalt tahaks müüa ja kasvada, aga me ei usalda neid kahekümneseid noori, kes elavad ja hingavad sotsiaalmeedias ning vaid ise teavad, mis neid veenab. „Noored peaksid rohkem raamatuid lugema, muidu ei võta neid keegi tööle“, „laste aju on telefoni tõttu ajumädanikku täis“ jne.

See on sama hea jutt, kui minu vanaema rääkis mu isale, et nii laiu teksapükse ei tohi endale õmmelda ja nii pikki juukseid kasvatada, sest muidu sinust õiget inimest ei tule. Ja üleüldse – mis teised sinust arvavad?

Meie lapsed ei tahagi tööle minna, isegi turundajaks mitte. Nad tahavad teha ägedaid asju ägedate inimestega ja kui see neile nii ei tundu, siis nad ei hakka proovimagi.

Jah, sellise suhtumisega arstiks ei saa, aga mu lapsed ei tahagi olla nagu nende kirurgidest vanaema ja vanaisa. Inimesed, kes on sunnitud tegema 24tunniseid vahetusi ning on oma ameti lõksus. Inimesed, kes tahaks juba ammu pensionile ära minna, et saaks hakata tegema neid asju, mis päriselt meeldivad, ja sel kellaajal, kui endale meeldib.

Ütlen kohe ära, et ka mina olen üks neist eespool mainitud turundusjuhtidest. Võiks lausa öelda, et ma olen täpselt sama kehv ning see ei loe midagi, et aastal 2012 valiti mind Eesti muuseumide aasta turundajaks. Tänaseks on minu firma teenetest Eesti muuseumikaardi juures loobutud ning see on igati õigustatud. Mind ei ole enam muuseumimaailma vaja, sest ma ei ole parim reklaamitegija aastal 2025.

Kui mu 22aastane praktikant tegi muuseumikaardile neoonroosa taustaga meemi ja telefoniga tänavaküsitluse, siis ma ei kustutanud neid ära, aga ei osanud eriti hinnata ka. Õnneks oli mul nii palju nutti, et ma ei tutvustanud talle meie persoonasid ja turundusstrateegiat, sest ega ma polnud seda ise ka lugenud pärast seda, kui antud dokumendi oma juhile genereerisin.

Midagi pole parata, aga ei tööta enam need peensusteni lihvitud turundusstrateegiad, agentuuri poolt peenhäälestatud telereklaamid, tippdisaineri kujundatud plakatid ja kriitpaberil voldikud. Päris asja on vaja.