Pole vaja ametnikearmeed

Professor Raul Eamets väidab oma Postimehe artiklis, et Eesti riigile oleks vaja rohkem ametnikke ja kõrgemaid makse. Tema arvates peaks ametnike arvu suurendama just seetõttu, et Euroopa Liidu abirahad vajavad jagamist.

Eesti riigi ja ühiskonna efektiivsust ei tõsta lisaametnike palkamine sugugi. Pigem vastupidi ? iga lisaametnik riigisektoris tähendab seda, et Eesti kaotab kahe kuni kolme inimese võrra ressursse.

Eesti 1,4 miljonist elanikust töötab umbes 710 000, nendest 440 000 erasektoris ning 270 000 riigisektoris. Ainult iga kolmas Eesti elanik töötab erasektoris, see tähendab, et lisaks endale peab ta enda loodud väärtusega üleval veel kahte riigitöötajat, õpilast või pensionäri.

Muidugi tuleb ka riigitöötajate teenitud tasust mingi osa tagasi maksudena, kuid teiselt poolt elatuvad ka mitmed erasektori ettevõtted (näiteks ehitusfirmad) kaudselt maksumaksja rahast. Maksudest finantseeritakse nii riigisektori palku kui ka toetatakse pensionäre, lapsi, õpilasi.

Ühiskonna efektiivsus tervikuna langeb, kui riigisektorisse tekib rohkem inimesi, kes üritavad erasektorit kontrollida. Selle asemel, et tööle võtta rohkem ametnikke ministeeriumidesse, tuleb olemasolevat maksuraha efektiivsemalt kasutada ning suunata suurem osa sellest Eesti ühiskonnale tõeliselt vajaliku rahastamiseks, nt haridusse ja heade ideede toetamisse.

Siit ongi näha, et iga kontrolliv riigitööline kasutab ühiskonnas ära kolme inimese tööpanuse: enda, kontrollitava ja maksumaksja.

Muidugi ei ole kontroll ainult halb, aga efektiivne kontroll peab olema mõistlik. See tähendab, et lähtutakse põhimõttest, et kontrolli tulemusena suudetakse ühiskonnas vältida rohkem kahju, kui kontroll ise tekitab. Näiteks aitab autode kiiruse kontroll vältida kihutamist ja säästab seetõttu inimelusid aastas. Antud kontroll on efektiivne ja eesmärgipärane, sest säästetakse elusid ja kontrollitavad veedavad vähe aega kontrolli objektiks olles.

Riik peaks rolli omama peamiselt nendes küsimustes, kus ta võrreldes ettevõtjate või kodanikega saavutab mastaabiefekti ? riik suudab asju teha mõistlikumalt ja odavamalt kui kodanikud või ettevõtjad turumajanduse tingimustes. Samuti on riigi tähtsaks ülesandeks laiema pildi ning selge visiooni omamine tulevikust ? erinevate huvide vahel kompromissi otsimine ja leidmine.

Pikemas perspektiivis on Eesti tuleviku konkurentsivõime seisukohalt tähtis, et ettevõtja kulutaks oma aega ja energiat oma toodete arendamisele või müügivõrgu ehitamisele, mitte sellele, et üritada järjest igalt poolt euroraha taotleda. Euroraha on abivahend jätkusuutliku äritegevuse ehitamiseks, mitte eesmärk iseeneses.

Kui laseme kümnel ettevõtjal konkureerida ühele abirahale, siis kõik kümme kulutavad aega ja resultatiivsus on väike. Eestile oleks parem, kui kõik need 10 ettevõtet üritaksid oma kaupu välismaale müüa. Kui nendest näiteks viiel see hästi õnnestub, siis on selle pikem mõju Eesti ühiskonna konkurentsivõimele suurem kui ebaõnnestunud euroraha taotlemisel. Euroabiraha ei peaks olema lihtsalt kulutamiseks.

Euroopa Liidu rahade efektiivsemaks kasutamiseks tuleb pigem tõsta otsustusprotsessi kvaliteeti, kui et suurendada otsustavate ametnike armeed. Vajame ka Euroopa Liidu raha jagamisel vähem bürokraatiat ja rohkem tegusid.

Mitmed asutused Eestis, nagu näiteks EAS, on välja kujundanud head ja professionaalsed süsteemid otsuste tegemiseks. Tähtis pole erinevates kohtades ametnikke juurde palgata, vaid kasutada nii raha taotlejale hästi mõistetavaid kui ka Euroopa Liidu raha jagamisega tegelevas organisatsioonis hästi kasutatavaid protsesse.

Autor: Eero Elenurm