Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maavillane peronism
Kõigi aegade suurimaid populiste Argentina president Juan Peron valitses koos oma ambitsioonika abikaasa Evitaga riiki 1940?1950ndail aastail. Väline sära, kõlavad sõnad ja masside jumaldav poolehoid oli ? vähemalt algul ? tohutu. Ainult et siiani põeb see maa siis aset leidnud ja järellainetustena kordunud odava populismi tagajärgi ? majandust on raske järje peale saada.
Meie valimiskampaanias kõlanud hüüdlaused nagu ?Me jäämegi valitsema!? tunduvad peronismile üsna lähedastena. Elavaloomuline Tony Blairgi pole pärast edu valimistel nii ülepakutult käitunud. Põhjamaade napisõnalistest riigijuhtidest rääkimata. Murelikuks teevad tõe pähe levitatavad üleskutsed, mis küündisid kohati seaduskuulekusetuseni. Kõik need hoiatusmärkidena tõlgendatavad ilmingud võivad osutuda eelnähtudeks kaldumisel autoritaarsusesse.
Eestis tahaks näha klassikalist jahedat järelemõtlikku demokraatiat, nagu see on Luksemburgis, Islandil või Soomes. Demokraatia on demokraatia ja kui ühiskond tahab siiski iidoleid jumaldavate tendentside jätkuvat süvenemist, siis pole midagi teha. Ent sama demokraatia lubab niisuguste trendide eest ka hoiatada. Mingil juhul ei tohiks erakonnad hakata sarnanema fännklubidega.