Pianoola ehk kutsu külla Elton John

Hämar tuba, küünlad põlevad, nurgas mängib klaver imekaunist meloodiat. Sulnid helid hõljuvad läbi ruumi, esitus on laitmatu, samas mitte steriilne, selles on isikupära ja dünaamikat. Teie elutoas annab kontserti ei keegi muu kui Elton John isiklikult.

Tõsi, ta ei istu füüsiliselt ise toolil ja ei vajuta klahvidele. Klaveri klahvid ja pedaalid liiguvad ise, neid juhib nutikas mahamängimissüsteem, millesse on sisestatud teie lemmik-CD ja mida te diivanil istudes puldist käivitada saate.

Meil on kõik olemas. Meil on muusikakeskused, meil on televiisorid, DVD-mängijad, SAT-TV vastuvõtjad. Mida meil aga enamasti ei ole, on klaver. Põhjusi, miks meil klaverit ei ole, võib olla mitmeid. Me ei oska klaverit mängida. Me ei mängi klaverit piisavalt hästi ehk siis tasemel, mida oleks nauditav kuulata. Kui me aga juhuslikult armastame elavat muusikat, kui me armastame väga head klaverimuusikat ja seda väga heas esituses, siis võiks järele mõelda, kas meile meeldiks, kui see kõik meil siiski ka kodus olemas oleks.

Isemängiv klaver pole iseenesest midagi uut. See oli 19. sajandi teisel poolel, kui kaks meest, Henri Fourneaux Prantsusmaal ja Edwin Scott Votey USAs, teineteisest sõltumatult niikaugele jõudsid, et suutsid klaveri ise mängima panna. Sündinud oli isemängiv ehk mehhaaniline klaver, prantsusepäraselt Pianista, püsima jäi ingliskeelne nimi Pianola. Pianolast sai USAs Aeoliani firma kaubamärk. 1904 asutati Freiburgis firma Welte & Söhne, kes hakkas Phonolasid tootma. Idee oli oma olemuselt lihtne. Isemängiv süsteem luges muusikat perfolindi sarnaselt noodirullilt. Klaveri mehhanism, mis üldjoontes meenutas oreli oma, ühendati pneumaatilise süsteemiga, mis õhu survel liigutas klahve, need omakorda panid liikuma klaveri mehhanismi. Tõsi, algul pidi keegi pedaalidega süsteemi õhku pumpama, hiljem tegi selle töö ära juba elektrimootor. Isemängivad klaverid muutusid sajandivahetusel sedavõrd populaarseteks, et tippaastate müüginumber oli näiteks USAs kaks miljonit pilli. Neid kasutati muuhulgas ka meeleoluka muusikatausta loomiseks kohvikutes ja kõrtsides. Phonolasid tehti ka näiteks Peterburis, kust need Eestissegi jõudsid. 1950ndatel, kui tulid peale uued muusika mahamängimise riistad, huvi isemängivate klaverite vastu kadus ja nende masstootmine lõpetati.

Tänapäeval kasutatakse isemängivate klaverite süsteemis digitaalselt juhitavaid elektromagneteid, mis liigutavad klaviatuuri ja pedaale. Uuemate mudelite puhul on tegemist tõeliste kummitusklaveritega, sest mahamängusüsteemi väljast näha ei ole, samuti pakuvad süsteemide tootjad (tuntumad neist on PianoDisk ja Pianomation) vaigistussüsteemi, mis võimaldab klaverit ka täiesti hääletult mängida, nii, et heli kuuleb ainult kõrvaklappidest. Vaigistussüsteem sobib hästi näiteks siis, kui peres on laps, kes tahab õhtuti klaverit harjutada, samal ajal kui pere näiteks Aktuaalset Kaamerat vaatab. Laps paneb klapid pähe ja mängib, pere saab segamatult uudiseid jälgida. Vaigistussüsteem sobib ka naabritest hoolivale harjutajale, samuti näiteks algajale klaveriõppijale, kellel mäng veel kõige paremini välja ei tule ja kes ei taha, et teised kuuleksid.

Plaadid, mida tänapäevastes isemängivates klaverites kasutatakse, on kas arvutiflopid või spetsiaalsed CD-plaadid. Lisaks on olemas süsteemid, mida on võimalik ühendada arvutivõrku ja SAT-TV süsteemiga, mis võimaldab panna oma klaveri mängima ka näiteks kontserdi otseülekandeid mis tahes maailma punktist. Sellisel juhul on klaveri sisse paigutatud juba nii kõlarid, võimendus, salvesti kui ka mahamängija. PianoDiski ametlik esindaja Eestis, Heiki Parts firmast Reval Piano ütleb, et isemängivaid süsteeme saab paigaldada kõigile akustilistele klave­ritele. Süsteemist on Partsi sõnul kasu nii kla­veriõpingutel ? kasutada võiks neid muuhulgas ka koolides ? kui ka asjaarmas­tajail, rääkimata professionaalidest. Hea on süsteemi juures see, et lisaks mahamängimisele saab inimene ka iseenda mängu salvestada. Saab reguleerida rütmi kiiremaks ja aeglasemaks, mängida 4-le käele kirjutatud lugusid ? võimalusi on palju.

Nii et, miks siis isemängiv klaver? Aga miks üldse elus muusika ja mitte muusikakeskus? Miks hoolikalt valmistatud gurmeetoit parimas restoranis ja mitte kiirtoit hamburger friikartulitega? Seega, kui plaanite maja ehitada või korterit osta ? ehk tasuks sisekujundusel muuhulgas mõelda ka sellele, kuhu panna klaver?