Sirje Niitra • 13. detsember 2005
Jaga lugu:

Raekoja platsi jõululaat kipub maha käima

Viru tänava poolt Raekoja platsile lähenedes hakkavad kõigepealt silma kudumid ? rahvusmustrites kampsunid ja sukad-sokid ? nagu neid mitmel pool vanalinnas ja turgudel näha võib. Müüjad on ka samad Ljudmillad ja Jelenad, kes üksteisele valjult venekeelseid lauseid hõikavad ja riigikeelest vaevu aru saavad. Edasi tuleb ka punutisi, keraamikat, klaasripatseid, lambanahast veste ja kindaid, linasest riidest linikuid ja Saaremaa kadakast tuntud headuses käsitööd. Kuid ei midagi sellist, mida eelmisel ja üle-eelmiselgi aastal näinud poleks.

Glögi- ja piparkoogimüüjad tuletavad ainsana meelde, et jõulud tulemas. Väljakul on küll lava püsti, kuid valjuhääldid on tummad. Vaikne jõulumuusika oleks selle piinliku olukorra päästa võinud. Mingist laadamelust ei saa nagunii juttugi olla, kui ühtmoodi igavate putkade vahel vaid üksikud soomlased ja mõned eestlased jalutavad.

Omapäraseid puupahkadest oma käega tehtud kausse müüv Raplamaa mees Valdur Kelk ja tema kaaslased on jõulaadas täiesti pettunud. Nad küsivad, kuhu läheb see 20 000 krooni, mis Ober-Haus Kinnisvara neilt koha eest küsib. Umbes 60 vineerist kioski pealt, mis igal aastal samas kohas püsti pannakse, teeb see 1,2 mln krooni.

Viie aasta eest, kui Kelk esimest korda Tallinna jõululaadale tuli, oli olukord tema hinnangul palju parem: osales palju väikseid käsitöömeistreid ja väljakul käis elu. Nüüd ei tunne mees ennast ei tea kust toodud kauba ja võõramaalastest turukauplejate seas enam hästi. ?Mul on äärmiselt kahju, et asi on aasta-aastalt alla käinud,? kurdab ta.

Kelk on palju Saksamaal käinud ja teab, et seal on jõulude eel laadad peaaegu kõigis linnades, kuid tase on palju kõrgem ja igaüks kauplema ei pääse. Tallinna kaunis vanalinnas toimuvale jõululaadale lisaks ta veidi keskaegset õhustikku ja muudaks selle kohaks, kus pered meeleldi ka niisama aega veedavad. Praegu on asi toiminud aastaid ühtviisi ja sellisena maha käinud.

Ühe üllatuse leiab laadalt siiski. Nimelt müüb Sireli talu oma lambavillast tekke-patju ka pangakaardiga. Müüjaks palgatud peretuttav Ann Ideon ütleb, et kuna konkurents puudub, siis läheb kaup päris hästi. Võimalik, et sellele aitab kaasa ka kaardimakse võimalus, sest kes see ikka tuhandet krooni, mis ühe lambanaha hinnaks, taskus kaasas kannab.

Jaga lugu:
Hetkel kuum