Kas Hiinat võib ähvardada deflatsioon?

Kas võib Hiina, mille majanduse nõudlus ajab ülespoole selliste toorainete nagu nafta ja rauamaagi hindu, seista peagi silmitsi deflatsiooniga ehk hindade allakäiguspiraaliga?

Deflatsioon lülitas Jaapani enam kui kümneks aastaks välja maailmamajanduse tegijate hulgast, aeglustades ülemaailmset kasvu ja suurendades maailmamajanduse haavatavust. Deflatsioon Hiinas võib olla palju ohtlikum. Paremal juhul ujutaks see maailma odavate Hiina kaupadega üle. Halvemal juhul võib see pidurdada maailmamajanduse kasvu tugevalt toetavat Hiina majandust ja muuta selle haavatavaks, vahendab TheStreet.com.

Hiina plaanikomitee Rahvusliku Arengu ja Reformi Komisjon tunnistas võimalikku deflatsiooniprobleemi jaanuari esimeses pooles. Sinnamaani oldi eitus-faasis.

Deflatsioon sunniks langevate hindade mõjul Hiina majanduses palku alandama. See omakorda kahandaks nõudlust. Hiina tarbijatel oleks vähem raha kaupade ostuks, mis langetaks veelgi kaupade hindu. See omakorda tähendaks edasisi palgakärpeid. Kui ükskord selline deflatsiooniline tsükkel on alanud, on seda maru raske peatada ja ümber pöörata. Seda teavad hästi jaapanlased, kes on alles praegu jõudmas välja aastatepikkusest deflatsioonitsüklist.

Hiina ei elaks üle tühistki inflatsiooni sama hästi kui Jaapan. Jaapan on äärmiselt terviklik ühiskond, Hiina (kuigi ta on majanduse kasvufaasis) on väga killustunud. Deflatsioon lööks valusalt just neid inimesi, kes praeguses majanduskasvus on maha jäänud. 10 protsenti kõige rikkamaid hiinlasi kontrollib 45 protsenti varadest, 10 protsendile kõige vaesematest kuulub 1 protsent varadest. 250 miljonit inimest teenib vähem kui dollar (13,07 krooni) päevas, mis on ka Hiina ametlikuks vaesuspiiriks. 700 miljonit inimest teenib vähem kui 2 dollarit päevas. Maailmapanga andmeil on maapiirkondades elavate inimeste sissetulekud viimasel neljal aastal hoopis langenud. Maapiirkondades elava 70 protsendi rahvastiku keskmine sissetulek on vaid 318 dollarit (4150 krooni) aastas.

Kui arvestada linlaste käsutuses olevat haridus- ja meditsiinisüsteemi, siis on linna- ja maaelanikkonna sissetulekute vahe seitsmekordne. Sissetulekute ebavõrdsus on viinud ka suuremate rahutusteni. Eelmisel aastal oli Hiinas 87 000 avalikku meeleavaldust võrrelduna arvuga 74 000 aasta varem.

Kuidas sattus Hiina sellisesse olukorda? Alustuseks tuleb märkida, et Hiina majandus on ehitatud üles ekspordile ja seda toidetakse suure hulga odava rahaga. Teiseks ignoreeritakse vanast, osaliselt vabaturumajanduses toimivast majandusest tulevaid signaale liigsest investeerimisest.

Ühest küljest toimib see väga hästi. Hiina SKP kasvas mullu ametlikel andmeil 9,9 protsenti. 2004. aastal oli kasv 10,1 ja 2003. aastal 10 protsenti. Kui lõplikud numbrid kokku pannakse, on tõenäoline, et Hiinast saab maailmas suuruselt neljanda majandusega riik. Ta möödub SKP suuruse poolest Suurbritanniast ja Prantsusmaast ning võtab koha sisse USA, Jaapani ning Saksamaa järel.

Teisest küljest on Hiina saavutanud sellise kasvu ainult tänu suurtele investeeringutele ekspordisektorisse. Isegi pärast aastapikkust kampaaniat piiramaks põhivarasse tehtavaid investeeringuid, kasvasid need ikkagi 26 protsenti.

Tulemuseks on olnud tootmise suur ülejääk. Söetootmises on liigseid võimsusi 100 miljoni tonni väärtuses, terasetootmises 120 miljonit tonni. Autotööstus toodab 2 miljonit sõidukit rohkem kui osta suudetakse. Valitsus on teinud kindlaks kümme sektorit, kus tootmisvõimsusi on üle.

Nende hulgas on alumiiniumitööstus, autotööstus, tsemenditööstus, söetööstus, terasetööstus ja tekstiilitööstus. Ja ometigi pole tootmisvõimsuste ülejääk sundinud vähendama investeeringuid. Söetootmise võimsusi suurendatakse praegu 120 miljoni tonni võrra ja terasetootmist 70 miljoni tonni võrra aastas.

Kuidas toimub äri 100 miljoni tonnise ülevõimsuse korral? Tuleb eksportida ja veel kord eksportida. Hindu tuleb alandada, kuni ostjad ei suuda pakkumisele vastu seista. Ja ka koduturul tuleb hindu alandada.

Hiina pole veel saanud deflatsiooni tunda, kuid trend on selles suunas. Tarbijahinnaindeks langes mullu 1,8 protsendini, võrrelduna 3,9 protsendiga 2004. aastal. Hiina plaanikomitee Rahvusliku Arengu ja Reformi Komisjoni hinnangul võivad hinnad hakata langema selle aasta teisel poolel.

Hindade allakäiguspiraal võib aeglustada kogu maailmamajandust ja vähendada Hiina nõudlust tooraine järele, alandades nii näiteks nafta hinda.

Hiina valitsusel on päris mitu valikut deflatsiooni ennetamiseks.

Riik võib suurendada rahapakkumist, mis tõstaks hindu. Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, sest lisaraha võib jällegi minna tootmisvõimsuste suurendamiseks.

Riik võib toetada eksporti. See aitaks liigseid tootmisvõimsusi rakendada. Kuid see teeks ärevaks Hiina kaubanduspartnerid, kellega Hiinal on juba niigi suur kaubandusülejääk. Loomulikult avaldaks see survet ka jüaani revalveerimiseks.

Üks võimalus on veel suurendada kodumaist nõudlust. Hiinlased säästavad praegu liiga palju ja kulutavad liiga vähe. Nende säästumäär oli 2005. aastal 40% riigi sisemajanduse koguproduktist.

Viimane võimalus on see, mille kasuks valitsus on otsustanud. Eelmisel aastal peetud majanduskonverentsil nimetati sisemaise nõudluse kasvu selle aasta majanduskasvu võtmeks.

Kuid seda on kergem öelda kui teha. Selle saavutamiseks on vaja propagandakampaaniast enamat.

Riigil puudub korralik sotsiaalkindlustus-süsteem. Ei pensione ega ka ravikindlustust. Ja riiklik haiglate süsteem on lagunenud.