Kas Hiinat võib ähvardada deflatsioon?

Deflatsioon sunniks langevate hindade mõjul Hiina majanduses palku alandama. See omakorda kahandaks nõudlust. Hiina tarbijatel oleks vähem raha kaupade ostuks, mis langetaks veelgi kaupade hindu. See omakorda tähendaks edasisi palgakärpeid. Kui ükskord selline deflatsiooniline tsükkel on alanud, on seda maru raske peatada ja ümber pöörata. Seda teavad hästi jaapanlased, kes on alles praegu jõudmas välja aastatepikkusest deflatsioonitsüklist.

Hiina ei elaks üle tühistki inflatsiooni sama hästi kui Jaapan. Jaapan on äärmiselt terviklik ühiskond, Hiina (kuigi ta on majanduse kasvufaasis) on väga killustunud. Deflatsioon lööks valusalt just neid inimesi, kes praeguses majanduskasvus on maha jäänud. 10 protsenti kõige rikkamaid hiinlasi kontrollib 45 protsenti varadest, 10 protsendile kõige vaesematest kuulub 1 protsent varadest. 250 miljonit inimest teenib vähem kui dollar (13,07 krooni) päevas, mis on ka Hiina ametlikuks vaesuspiiriks. 700 miljonit inimest teenib vähem kui 2 dollarit päevas. Maailmapanga andmeil on maapiirkondades elavate inimeste sissetulekud viimasel neljal aastal hoopis langenud. Maapiirkondades elava 70 protsendi rahvastiku keskmine sissetulek on vaid 318 dollarit (4150 krooni) aastas.

Kui arvestada linlaste käsutuses olevat haridus- ja meditsiinisüsteemi, siis on linna- ja maaelanikkonna sissetulekute vahe seitsmekordne. Sissetulekute ebavõrdsus on viinud ka suuremate rahutusteni. Eelmisel aastal oli Hiinas 87 000 avalikku meeleavaldust võrrelduna arvuga 74 000 aasta varem.

Kuidas sattus Hiina sellisesse olukorda? Alustuseks tuleb märkida, et Hiina majandus on ehitatud üles ekspordile ja seda toidetakse suure hulga odava rahaga. Teiseks ignoreeritakse vanast, osaliselt vabaturumajanduses toimivast majandusest tulevaid signaale liigsest investeerimisest.

Ühest küljest toimib see väga hästi. Hiina SKP kasvas mullu ametlikel andmeil 9,9 protsenti. 2004. aastal oli kasv 10,1 ja 2003. aastal 10 protsenti. Kui lõplikud numbrid kokku pannakse, on tõenäoline, et Hiinast saab maailmas suuruselt neljanda majandusega riik. Ta möödub SKP suuruse poolest Suurbritanniast ja Prantsusmaast ning võtab koha sisse USA, Jaapani ning Saksamaa järel.

Teisest küljest on Hiina saavutanud sellise kasvu ainult tänu suurtele investeeringutele ekspordisektorisse. Isegi pärast aastapikkust kampaaniat piiramaks põhivarasse tehtavaid investeeringuid, kasvasid need ikkagi 26 protsenti.

Tulemuseks on olnud tootmise suur ülejääk. Söetootmises on liigseid võimsusi 100 miljoni tonni väärtuses, terasetootmises 120 miljonit tonni. Autotööstus toodab 2 miljonit sõidukit rohkem kui osta suudetakse. Valitsus on teinud kindlaks kümme sektorit, kus tootmisvõimsusi on üle.

Nende hulgas on alumiiniumitööstus, autotööstus, tsemenditööstus, söetööstus, terasetööstus ja tekstiilitööstus. Ja ometigi pole tootmisvõimsuste ülejääk sundinud vähendama investeeringuid. Söetootmise võimsusi suurendatakse praegu 120 miljoni tonni võrra ja terasetootmist 70 miljoni tonni võrra aastas.