Ignalina ei lahenda meie elektrimuret

Elektritootmine on Eesti kõige mastaapsem tööstustegevus, kuskil mujal pole nii suurt tehnoloogiat kasutusel. Ja kuigi enamik teab, et meie elekter tuleb põlevkivist, on arutlusteema polariseeritud. Ühel pool on rohelised, kes vihkavad põlevkivi, teisel pool Eesti Energia ja põlevkivi ülejäänud fan club.

Momendil on Eestis tootmisvõimsust enam kui 2500 MW, aga vajadus kõige külmemal talvepäeval ei ületa 1600 MW. Meie elektritarbimine tõuseb 2-3% aastas. Nii et momendil oleme hästi varustatud. Probleem on selles, et peame hiljemalt 2016. aastal vanad tolmpõletuskatlad kas sulgema või paigaldama neile väävlieemaldusseadmed. Viimane on majanduslikult mõttetu.

2016. aasta perspektiivis on meil tootmisvõimsust kokku umbes 1000 MW ehk puudu jääb umbes 800 MW (vt tabel). See 800 MW ongi põhjuseks meie peaministri kõrvaltvaataja jaoks stiihilistele Leedu-reisidele. Probleem on ainult selles, et Ignalina tuumajõujaam ei taga meie elektrivarustust. Põhjusi on kaks: üks regulatiivne, teine majanduslik. Elektriturul kehtib meil turvalisuse tagamiseks seadus, mida kutsutakse N-1 ja mis seisneb selles, et meil peab igal hetkel olema reservis tootmisvõimsus, mis on võrdne suurima tootmises oleva võimsusega.