Parim toiduaine tekitab imestust ja naeru

Parima toiduaine tiitli andis esmaspäeval üle põllumajandusminister Ester Tuiksoo, kes rõhutas konkursi tähtsust kaasaegse Eesti toidu propageerimisel.

"Konkurss lisab meie igapäevastele toiduharjumustele uusi nüansse, juhib meid traditsioonilistest toitudest, mis on võtnud kindla koha eestlase toidulaual, uute huvitavate toodete juurde," selgitas Tuiksoo.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil tarbiti Eestis 2005. aastal 74 liitrit õlut elaniku kohta, samas kui piima joodi kõigest 64 liitrit.

"No see on muidugi jama," imestab enne Riigikogu istungit Toompeal tabatud Riigikogu liige Igor Gräzin. "Sellega on nüüd selline asi, et ärge seda toiduaineks küll nimetage," lisab mees.

Alkohoolsetest jookidest on Gräzini hinnangul parim Viru Valge, kuna see on puhtam, mõjub kiiremini ning on suurema toiteväärtusega.

"Õlu on õlu ja see, et ta ei ole toiduaine, teebki ta maitsvaks," arutab riigimees õlle mittekuulumist toidu definitsiooni alla ning võtab pakutava õlle Riigikogu ees vastu.

Tema arvates võiks Eesti parim toiduaine olla Rukkipala leib või nisuga jogurt, Tallinna kilud või eri sorti jäätised.

Samuti istungile ruttav Jaanus Rahumägi pole veel kursis Saku Kulla kui parima toiduaine tiitliga ning vastab, et Eesti toiduaine 2006 võiks olla midagi tervislikku. "Näiteks värske eesti kala," ütleb Rahumägi.

Õlle pakkumise peale on Rahumägi esimene reaktsioon hüüatada: "Ma ei joo!"

Investeerimispankur Joakim Helenius nimetab Eesti toidu mõistet ebamääraseks. Väikese mõttepausi järel käib ta 2006. aasta populaarseima toiduna välja lihapallid.

"Õlu?," küsib ärimees ning hakkab naerma. Helenius on valmis ka parimat Eesti toitu oma Kawe Plazas asuvas kontoris mekkima. Õllele kutsutakse veel üks kontoritöötaja ning märjuke valatakse kahte klaasi. Ühest pudelist eesti toidust kahele mehele jääb veel klaasijagu ülegi. Küsimusele õlle kohta vastab Helenius kerge muigega, et see on väga hea toit.

"Toit?" küsib Eesti Maja juhataja Viido Polikarpus. Talle meenub lugu Reagani-aegsest Ameerikast, mil taheti fiktiivselt vähendada ebatervisliku toidu osakaalu koolides. Seetõttu nimetati ketšup juurviljaks. "Kui lapsed söövad hamburgerit ja panevad ketšupit peale, siis on koolidel ette näidata menüüs ka juurvilju," toob Polikarpus paralleeli. Tema eesti toiduainet maitsta ei taha, sest ei joo. "Eesti on ainuke unikaalne toit on kama," nendib Polikarpus.

Tallinna Tehnikakõrgkooli teise kursuse arhitektuuritudengid on valmis ühikast õppetöö kõrvalt Saku Kulla peale välja tulema. Järgmisel päeval ootab neid eksam teemal raudbetoon. Õllena peavad tudengid Saku Kulda üheks paremaks, pealegi ei tekitavat see kõrvetisi.

Õllejoomise järel tunnistavad õppurid, et nüüd läks hammas verele ning ei ole hea koolipingist jooma asuda.

Arhitektuuritudeng Olavi Kukk kommenteeris, et tudengi jaoks on Saku Kuld kallis ja ei kuulu seepärast tema igapäeva õlle repertuaari. Küsides, kas see võiks ka toitu asendada, vastab Kukk, et tema seda hommikusöögiks küll ei tarbiks.

Viru tänaval tõttab restorani einestama Singapuri paar, kel puudub veel igasugune kokkupuude Eesti toiduga. Nad räägivad enda rahvustoidust, milleks on tšilli-krabid ja riis kanaga.

"Õlu? Heldekene! See on ju kohutav! See ei ole ju eriti tervislik!" ei suuda Singapuri naine kuidagi imestust tagasi hoida. "Miks on Eestil selline parim toiduaine?" Üllatus kulmineerib korraliku naeruga, nagu nad oleks paar sattunud vajatud kaamera saatesse.

Hispaania turistid Viru tänaval on samuti äsja Tallinnasse jõudnud ning pole veel Eesti toitu mekkida saanud, et oma arvamust avaldada. Halvasti inglise keelt purssides tulevad näljased välismaalased välja stsenaariumiga, et parimaks maarjamaiseks toiduks võiks olla liha või kartulid, aga mitte õlu.

"Minugi poolest," ütleb Ameerika saatkonda valvav politseiohvitser Kaidu Keldu selle peale, et valiti välja Eesti parim toiduaine. Ta ei oska üllatavale küsimusele, milline võiks olla parim Eesti toit, vastust koheselt pakkuda. Kuuldes, et suur komisjon on kuulutanud parimaks toiduaineks õlle, ei suuda ta naeru kinni hoida. Tundub, et temagi peab meid fotograafiga komejanditegijateks.

Politseinik endale õlut ametiseisundi ja vormi tõttu pakkuda ei luba. Ka ei soovi ta Eesti parima toiduainega pildile jääda, tema sõnul võib pilti vaatavatele inimestele väga vale mulje jääda. Aga õlut muidu tahaks? "Mis ma ei taha, ikka tahan," lisab mees, kes vabal ajal vahel õlut joob.