Ollila: Nautisin Nokias iga minutit

Artikkel

- Uudised
- Sirje Rank
- 1. juuni 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ollila: Nautisin Nokias iga minutit
1998. aastal jõuab Soome säravaima firmajuhi karjääri teinud Jorma Ollila esimest korda ajakirja Business Week esikaanele. Artikkel "paljastab" džentelmenliku pealispinna varjus äärmuslike kalduvustega tippjuhi, kes tulikuumast saunast jäisesse järvevette viskub. Eilsest ei ole Ollila ja Nokia enam sünonüümid.
"Ollila, (toona - toim.) 47aastane endine pankur, armastab pea ees vette hüpata," arendab Business Week metafoori Nokia maailma tippu viinud karmi Põhjala kangelasest. "Tema arvates muutuvad inimesed laisaks ja mugavaks ning selleks, et avalduksid nende tugevaimad, ellujäämist tagavad instinktid, on vaja pea ees vettehüppamist või tugevat tõuget," jätkab ajakiri.
Tegemist oli siiski vaid tavaliste Soome saunakommetega. Ollila ei ole äärmuste mees, vaid hinnatud oma põhjaliku strateegilise mõtlemise ja asjatundlikkuse poolest nii panganduse, rahanduse kui ka tööstuse vallas, kummutab ajakirja loodud müüti Dan Steinbeck oma raamatus "Nokia revolutsioon".
Ka üliõpilaspõlves Kremli-meelset üliõpilasliitu SYL juhtides ja seda Moskvas ja Havannas rahufestivalidel esindades oli Ollila eelkõige pragmaatik, mitte radikaal. Seda ametit ihkasid kõik karjääriteadlikud tudengid ja Ollila võttis juba varakult sihi tõusta Soome ühiskonna tippude hulka. Nüüd pole Ollila liidrirollis kahtlust. Ta on Soome presidendi vastuvõtul nõutuim peovõõras ning nii maailma mõjukaimate liidrite salapära oreooliga Bilderbergi grupi liige kui ka Euroopa töösturite ümarlaua juht.
Nokiasse satub Ollila 1985. aastal kontserni juhi Kari Kairamo kutsel, kui tal on selja taga juba pankurikarjäär Citibankis. Ollilast saab rahvusvaheliste operatsioonide asepresident, järgneb kiire tõus finantsjuhiks ja juhatuse liikmeks ning siis kontserni telerite, kaablite, rehvide, tualettpaberi ja muu tootmise vahele kiilutud mobiiltelefonide haru juhiks.
Ajad on aga Nokiale keerulised, 1988. aastal teeb Kairamo enesetapu ja kui Ollila 41aastaselt kontserni juhiks saab, on firma kollapsi äärel ning omanikud üritavad seda Ericssonile maha müüa. Siis teeb Ollila oma karjääri ja tol ajal 133aastase ajalooga Nokia jaoks tähtsaima otsuse - riskida ja panna kõik ühele kaardile, mobiiltelefonide tootmisele. Väikesel nappide ressurssidega Soome firmal oli vähe valikuid, kirjutab Steinbeck, kõhklemine on suurfirmade privileeg.
"Istusime Olli-Pekkaga peakontoris ja mõtlesime, mis nüüd edasi saab," on meenutanud Ollila, kelle paremaks käeks oli juba siis Olli-Pekka Kallasvuo, kes eilsest on Nokia kontserni uus tegevjuht. Mehed on ka vanad tennisepartnerid, kes paarismängus ühel pool võrku mängides polevat ühtegi matši kaotanud. Kümme aastat hiljem oli Nokia maailma mobiiltelefonide turu liider.
"Kokku sai seda kõike viisteist aastat. Nautisin iga minutit," ütles Ollila viimast korda kontserni juhina Nokia majandustulemusi esitledes. Edu on nõudnud palju tööd, järjepidavust, sitkust ja ka karmust. Isiklikuks eeskujuks ütleb ta Teise maailmasõja järel Soome üles ehitanud põlvkonna.
"Nägin, mismoodi viiekümnendatel aastatel tööd tehti. See äratas lugupidamist," seletab ta.
Karmi tööeetikat jagas ka Ollila ümber koondunud juhtgrupp - unelmate meeskond ehk Jorma punt, kes koos Ollilaga on Nokia ime looja. Rohkem kui palk motiveeris prestiiž, pidev õppimine ja professionaalne tunnustus. Nüüdseks on "pundist" alles üksi Kallasvuo, kel tuleb kokku panna enda unelmate meeskond.
Ollila jääb edasi Nokia juhatusse, kuid on eilsest põhikohaga naftakompanii Royal Dutch Shell juhatuse esimees. Töökaaslasteks on tal maailma suuruselt kolmandas naftakompaniis üks lord ja kaks sööri tiitliga juhatuse liiget ning Hollandi endine peaminister Wim Kok. Naftaga pole Ollilal esialgu rohkem seost kui heaendeline anagramm oma nimest, mille avastas Financial Times: all major oil ehk kogu mõjukam nafta.
"Otsisime üle ilma tippjuhti, kellel oleks rahvusvaheline positsioon, globaalne haare ja edukas keerulise organisatsiooni juhtimise kogemus," ütles Shelli juhatuse aseesimees lord Kerr. "Jorma Ollilas leidsime kõik need omadused ja enamgi veel." Ollila aastapalk on Shellis 500 000 naela ehk 11,5 miljonit Eesti krooni.
Läinud kuul karjäärile tagasi vaadates avaldas Euroopa ühe tähelepanuväärseima eduloo autor heameelt, et võib "veel selles eas" (55) midagi uut õppida.
Ollila lubab oma uues ametis aga ikka soomlaseks jääda. "Mu naine töötab endiselt Soomes, mul on siin kolm last ja kaks lapselast. Kuhu ma siit läheksin," ütles ta.
Ära ei kao Ollila hääl ka Soome ühiskondlikust debatist. Palju muret teeb talle soomlaste vähene riskijulgus. Pole enam seda üheksakümnendate aastate kuraasi, mil vajadusel tehti arengule jalgu jäänud seadused ringi, kurdab Ollila. Nokia tõus maailma tippu olgu tunnistuseks, kuhu innovatsiooni ja riskijulgusega jõuda võib. Ja välja mõelda võib muudki kui telefone.
Olen Ollilat paaril konverentsil kuulanud ja pärast afterparty'del veidi rääkinud, kuid sügavat vestlust pole kahjuks olnud. Ollila on üllatavalt, kuidas nüüd öelda, võimsa saavutuste registriga. Ja seejuures on ta väga tasakaalukas, imekspandav, kui rahulik inimene ta on. Temast ei õhku pulbitsevat energiat nagu tavaliselt suurtel juhtidel, kuid ilmselt seda tugevam on tema sisemine energia. Pealtnäha on ta aga klassikaline rahulik soomlane.
Küllap ta tunneb ise ka, et on õige aeg Nokia eesotsast lahkuda. Ettevõttele ei juhtu sellest midagi halba, Ollila ajal on sinna tekkinud tugev rahvusvaheline tiim, toimib kõva koostöökultuur.
Aa, Ollila kohta on see ka oluline öelda, et tal on väga suur kodune tugi targa ja tugeva abikaasa näol.
Ollila on jätnud mulle äärmiselt tugeva isiksuse mulje, ikkagi maailmafirma juht.
Meil on Nokiaga tugevad kontaktid 90ndate algusest, tegime Nokiaga koos firma Keila Kaabel. Kui 1993. aastal uue tehase avamine oli, oli Ollila ka kohal. Tal oli huvi suhelda siinsete ettevõtjate ja poliitikutega, andis valitsuse liikmetele koguni lõuna, kuid meie valitsusest ei läinud keegi kohale, ei tea, kas unustasid ära või mis. Nii sõid Nokia inimesed seal siis omavahel.
Mul on aga siiani meeles, et sel hetkel olime Ollilaga võrdsed ja ta võttis mind ka nii - Harju Elektril oli ju ühisfirmas 42 protsenti. Ja firma tegutseb siiani, ehkki Nokia on oma osaluse maha müünud. Mäletan aga seda, et Nokias oli alati väga positiivne ning inimesi väärtustav tööõhkkond, eks seegi oli suuresti juhi teene.
Me oleme pikka aega tuttavad. Jorma Ollila on väga meeldiv inimene.
Ta on muidugi edukas ärimees, kuid ka väga avatud ja sõbralik ning hea suhtleja.
Ja ei saa mainimata jätta, et ta on suur Eesti sõber. Tal oli tugev veendumus juba väga ammu, et Eesti saab oma majanduse taas jalgele ja jõuab Soomele järele.
Mida talle nüüd soovitada? Seda oskab ta ikka ise kõige paremini arvata, mis talle nüüd hea oleks. Aga arvan, et talle on kõige suurem nauding see, et ta on jõudnud oma elus faasi, kus ei pea enam teiste soovitusi kuulda võtma.
Teeb nüüd ise, mida heaks peab.
Hetkel kuum