Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõtelda on mõnus
Pealkirjaks olev Hando Runneli luulerida on tabav ütlemine, regilaulupärase assonantsiga vürtsitatud. Inimene, kel meeldib mõelda, oskab ka öelda. Ja vastupidi - neil, kes valdavad sõna, on ka omaenese mõtteid mõnusam mõelda.
Loomingu üks mõõdupuu võiks olla, kas ja kui palju mõtteid see pärast lugemist-vaatamist tekitab. Võib isegi koostada valemi, mille järgi raamatu või filmi väärtus võrdub selle üle mõtisklemiseks kulunud aeg jagatuna selle tarbimiseks kulunud ajaga. See ei tähenda loomulikult, et pärast kahte tundi raamatu lugemist istuks järgmised kaks tundi diivani peal, otsmik kortsus. Tähtsad on mõtteid, mis selle teosega seoses tekivad kogu edaspidise elu jooksul.
Siin tuleb vahet teha meelelahutuseks mõeldud asjadel, mis võivadki ununeda hetk pärast kaante sulgemist või kinosaalist väljumist. Mõni asi ongi loodud eesmärgiga mõtlemist blokeerida, et ajule puhkust anda.
Enamik loometöö vilju, nagu Dilemmagi, jäävad kuhugi vahepeale. Kui te ajakirjast lisaks lõõgastumisele ka natuke mõtlemisainet leiate, siis on meie ülesanne täidetud. Mina leidsin siit näiteks huvitava resonantsi kahe kolumni vahel. Tartu Ülikooli eetikadoktorant kirjutab tarbimisest kui pahest, Londonis elav trenditundja aga kui emotsionaalset rahuldust pakkuvast tegevusest. Äratundmisrõõmu leiab mõlemast loost. Olen isegi mõelnud, et saaks nafta ometi kord juba otsa, oleks see epohh inimkonna ajaloos selja taga.
Samuti olen mõtisklenud selle üle, et tegelikult olid meie nõukaaegsed vanemad ja vanavanemad lausa padurohelise elustiiliga. Ostlemine, mida kirjeldab londonlanna, ei seostu minul küll emotsionaalset rahuldust pakkuva vaba aja veetmisega, vaid pigem väsitava ja ebameeldiva jahiretkega kaubandusdžungli sügavustesse.
Enda omadega risti minevad mõttekäigud pakuvad isegi rohkem pinget kui äratundmisrõõm. Pärast Luksemburgis töötava Kersti Kaljulaiu kolumni lugemist pidin tunnistama, et ka mina vaataks enne koosolekut oma titepilte jagavat kolleegi tõenäoliselt pika pilguga kui ajaraiskajat. Tuleb järelikult oma suhtumise kallal tööd teha - miks mitte olla inimlikum?
Mõelda on eriti mõnus pikkadel jalutuskäikudel. Sellest numbrist võite lugeda ka inimestest, kes jalutamiseks ja mõtlemiseks sõidavad koguni Hispaaniasse. Selle üle, kas Santiago teel tulevad tõepoolest paremad mõtted kui kodustel radadel, pean ma veel aru pidama.
Meie teeme siin nüüd väikese suvise mõttepausi, järgmine Dilemma jõuab teieni septembri algul. Paljudega teist aga kohtume loodetavasti juba augustis Äripäeva naistefoorumil.