Martin teenib taskuraha kohalikus spordikeskuses

19aastane Viimsi keskkooli abiturient Martin on veendunud, et kooli kõrvalt on võimalik ka natuke taskuraha teenida.

Noormees ei saa vanematelt kindlat rahasummat, vaid peab põhjendama raha vajalikkust. "Niisama laristamiseks ei anta," ütleb Martin. Taskuraha suurus on alati olnud kontrolli all. Martin meenutab, et varem sai ta taskurahaks 200 krooni kuus ja ema pidas ka arvestust kulude osas.

Martin käib kooli kõrvalt tööl kohalikus spordihallis. Ta leiab, et ainult vanemate rahakotil ei saa elada. "Väga mugav töökoht, ei nõua suurt vaeva ega aega," sõnab ta. Juba alates 12. eluaastast on noormees ka suviti töötanud, alustades Viimsi töömalevast ning lõpetades tööga Soomes. Teenitud raha on alati ära kulunud. "Olen ostnud jalgratta, riideid ning kulutanud ka meelelahutusele," seletab Martin. Üldjuhul raha alles ei jää.

Martini põhikuludeks on riided, söök-jook ja hobid. Ta tegeleb kümnendat aastat korvpalliga. Trenniraha kulub 350 krooni kuus, lisanduvad kulutused sporditarvetele ja laagritele. Ühistranspordi kuukaart maksab 90 krooni ning aeg-ajalt tuleb ka juuksurit külastada.

Kooli ajal kulub raha vähem, suvel rohkem, kuil toimuvad kõiksugused matkad ja reisid sõpradega. "Suvel teenin ka ise rohkem ja saan seda endale lubada," seletab Martin.

Martin ei pea end laristajaks ning püüab vältida olukorda, mil kuu alguses on kohe raha otsas ning ülejäänud kuu tuleb rahata hakkama saada.

"Olen korduvalt mõelnud, et hakkaks iga kuu mingi rahasumma kõrvale panema, aga sellest plaanist pole veel midagi välja tulnud," seletab Martin. Pidevalt kulub raha ära.

Maksmisel eelistab noormees pangakaarti, mis on enamasti lihtsalt taskus, mitte rahakotis. Martin leiab, et kaardiga on lihtsam, ei pea müntidega sehkendama, saab internetis kulude kokkuvõtteid teha ning ülekandeid sooritada.